Pean ausalt tunnistama, et pole iialgi püüdnud kirjutada ühtki filmiarvustust. Ajaloolisi või ajaloohõngulisi filme olen tavaliselt vaadanud sageli sellest vaatevinklist, et kas olustik, alates arhitektuurist ja interjööride sisustusest kuni näitlejate käitumise, rõivaste, soengute ja näomaalinguteni on ajastupärased või moderniseeritud. Konservatiivina eelistan ajastusse sulandumise püüdu ega naudi teksapüksilisi ooperilauljaidki klassikaliste ooperite uuenduslikes lavastustes.

„Elavatest piltidest” siiski kirjutama hakates teatan juba ette, et järgnev pole arvustus, vaid muljed veidi visuaalsnooblik-antikvaarselt vaatajalt. Tahaksin oma rekvisiidilis-keskkondlikust vaatevinklist hüüda „Hosianna!” esmajoones kunstnik Kalju Kivile, kes on suutnud filmi tegevusruume ja nende arengut alates balti-saksalis kõrgkodanlikust laadist estiseerida, fašieerida, sovetiseerida, russifitseerida ja taas estiseerida. Läbi terve aastasaja, ilma et tekitaks karjuvaid anakronisme. Braavo, Kalju! Tema vaev läinuks raisku, kui õige hõnguga ruumides patseerinuks hoopis teiste aegade kestas näitlejad. Tuuliki Tolli poolt „Elavate piltide” tegelastele sobitatud kostüümide vastu ei tarvitse protesteerida ka minust koolitatumad kostüümiajaloo tundjad.

Kindlasti peab kiitma kaamerameest Kristjan-Jaak Nuudit, kes on kõiksugused keskkonnad oma toreduses, koleduses, iseärasuses või muutumistes nii kenasti ära näidanud, et lausa usud end filmi vaadates sattuvat ehedasse, mitte lavastatud minevikku. Tallinna vanalinlasena tahan operaatorit eriti tänada selle eest, et ta on leidnud ja välja pakkunud meie vanalinnast sootuks ebastandardseid vaateid ja rakursse. Need mõjuvad oma igavikulisuses ülevalt ja lausa lohutavalt kõigi filmi kuhjunud inimlike ajastuhädade kõrval ja taustal. Nagu on vististi öelnud Olümpose peajumal Zeus: „Kõik inimlikud hädad on ajalikud”, mis kahandab inimlike murede universaalsust. Linna üleajaline püsivus aitab toonitada ka filmi kõige kandvamat ideed: kõigi XX sajandi õuduste ja ülekohtu kõrval ei lase inimlikkus ja lootus end täiesti jalge alla tallata ega sootuks ära hävitada. Kui ka tehakse ellujäämise nimel kompromisse saatanlikkusega.

Ja ega operaatoril saanud kerge olla sellegi poolest, et originaalsuseihast pakatava režissööri Hardi Volmeri tahtel pidi ta esitama tervet sajandit iga selle kümnendi kinematograafia vaheldunud reeglite kohaselt. Hakates tšaplinliku tummfilmi groteskist koos tekstitahvlitega, hollivuudliku bravuurse magususeni operetlikust „suurevalsilisusest”, karmi naturalismini. Jõudes ikka ja jälle välja väärikalt tõsise, eesti ehk smugri melanhooliani, tagatipuks nükked uuele Eestile omase džunglikapitalistlikule turumajandusele. Lausa imekspandav, et see kõik kokku, tervikuks sulandub, jäämata kaootiliseks kaleidoskoobikillustikuks!

Stsenaristi Peep Pedmansoni ja idee autori, režissööri Hardi Vomeri risk on ennast õigustanud. Julge rasva rind on hundine või kuidas seda öeldaksegi... Muidugi on film üksnes fiktsioon, ent selles on valdavad hoiakud ning episoodid, millel tõeluse taust. Otsekui elust endast. Ja küllap ongi osa seiku stsenaariumi kokku kirjutatud eestlaste tõeliste mälestuste põhjal. Kajastatud on balti-sakslaste ülbus ja igatsus saksakeelse Balti hertsogiriigi järele, baltlaste ja eestlaste kraaklemised ja sulandumine, natside juudivastaline ja sovetivenelaste totaalne brutaalsus röövimise, peksmise, vägistamise, küüditamise, tapmise ja eestlaste kodude ülevõtmisega ilmuvad filmilinale õudustäratavas vastavuses vanema põlvkonna elukogemustega. 
Muserdades deemonlikult inimesi, lõhkudes täisväärtuslikke elusid ja saatusi, paisates isikuid ühiskonna eliidist „rahvavaenlase” staatusesse või sundides Georg Otsa põlvkonna korpusepoisse Stalini õuelaulikuteks ehk vägistajast sovetikangelaseks luulendatud madrus Sidorovi „muuseumi” giidiks. Muide, see Sidorovi heroiseerimine on paras paar nõukogude ajal Kadriorus olnud madrus Jevgeni Nikonovi monumendi taustale. Fašistlikud röövvallutajad olevat Nikonovi elusalt surnuks küpsetanud, mis aga ei takistanud teda pärast sõda elusana Tallinna külastamast. Ta olevat öelnud, et ausamba asemel eelistaks ta suuremat väepensioni... Igati omal kohal filmis on ka totterreipad saksa ja nõukogude propagandakroonikate lõiked. 

Väga hästi saab ajaloos väheorienteeruvalegi vaatajale selgeks ka vastus küsimusele „Miks sa ei armasta suurt vene rahvast, fašistlik kaunitar?” – mille filmis esitab purjus vene ohvitser. „Miks sa ei armasta, miks te ei armasta?” on meile üsna äraleierdatud küsimus, mida tänapäeval, püüdliku rahvuspoliitilise korrektsuse süvenedes, üritame mitte esile kutsuda. Film paneb siiski vanad eestluse haavad taas valutama. Nii tugevasti, et tikub silma märjaks võtma. 

Kindlasti on igas filmis ülioluline näitlejatöö. Selles vallas oli usutavaid ja veenvaid peaosalisi ning hulgi ka episoodilisi tegelasi. Kindlasti oli suurepärane leid särav debüteerija Sandra Uusberg. Tema Wilhelmine/Helmi „igade vahetusel” käis minust uskumatuse jõnksatus läbi vaid siis, kui noore peakangelanna rolli võtsid üle järglannad. Vast liialt meile kõigile harjumuspärast iseennast etendas kelmikas Ita Ever. Olulisim oli siiski see, et markeeritud isikute igade muutumises ja kibedate elukogemuste lisandudes jäi tajutavaks nende loomuse püsimine. Hüplevusega aegades ja stiilides näib olevat hästi hakkama saanud ka helilooja Ardo Ran Varres. Film andis turmtuld kõikide aegade pihta, halastamata ka uuele eesti ajale. Ei mingit õnnelikku lõppu, vaid jätkuv katsumuste ning kannatuste rada... Kuniks elu. Kas võis lugeda õnnelikuks lõpuks seda hetke, mil pojapoeg Paul hakkas naeratama oma vanaemale, kes ei tahtnud tal lasta rahaks teha perekonna põlist maja? Jäägu see iga vaataja enda otsustada. 

Las kutselised filmikriitikud analüüsivad filmi üksipulgi. See on süvenemist väärt. Mina selleni ei küüni. Küll aga soovitan traagilise koega filmdraamat, mis tikub epopöa mõõtu välja andma, igaühele, kes kinosõber. Ning mõtlemistahtelistele teemal, kuidas säilitada endas inimlikkust tingimustes, mil maa peal on vallandunud põrgu. Eriti oluline oleks seda filmi vaadata noorematel, kes ehk ei suuda mõista, miks näiteks 25. märtsil 1949. aastal hakkas minu ema üle keha värisema, nähes meie maja ees peatuvat ameerika sõjaväeautot paljatäägiliste vene sõduritega, täitornilised mütsid peas, mispeale tõmbas mind köögilaua alla ja kattis käega suu, et ma ei piiksatakski.