Kroonika telekool | Mis imeloom see montaaž on, mis inglitest saatanaid teeb ja reality -staare aina pahandama paneb?
“See lihtsalt ei ole mina, kes seal sarjas oli. See on fiktiivne tegelane,” kurtis saatest “Prooviabielu” tuntud Helen “Õhtu!” diivanil.
“Montaaž on teinud oma töö ja asjad pole päris nii, nagu nad paistavad,” sekundeeris “Rannamaja” iludus Merylin, kui Kroonika tema ja kuuma Kristo suhte kohta aru päris.
“Võtan oma südametunnistuse ja asetan selle hellalt riiulile,” kirjeldas omakorda “Rannamaja” režissöör Oliver Muraveiski enda töörutiini. Mida issanda imet montaažis siis ometi sünnib, et selle ümber nii palju lokku lüüakse?
Hakatuseks teeme paar mõistet selgeks, sest kõik ajakirjanikudki pruugivad ametinimetusi “saate toimetaja” ja “režissöör” säherduse enesestmõistetavusega, nagu olekski neile täiesti klaar, mida need tööd endast kujutavad.
Monteerida oskab nutiajastul peaaegu igaüks ja normaalse video saab kokku lükata isegi telefoniäpiga, nii et see selgitust ei vaja.
Toimetaja roll ja vastutus on erinevates saadetes aga täiesti erinev ja seda nüüd küll ei ole, et igaühest, kes videot kokku lõigata mõistab, tingimata hea teletoimetaja saab.
Vahel tähendab toimetajatöö saatesse jututeemade ja külaliste otsimist ning hoolitsemist, et nad ikka õigeks ajaks kohale jõuaksid ja räägiksid, mida vaja.
Tõsielusarja toimetaja on lugude jutustaja
Mõnes teistsuguses saates tegeleb eelloetletud askeldustega tegevprodutsent ning toimetaja roll läheneb stsenaristi omale - ta on saate mastermind ehk punub plaane, mis lugu võiks episoodidest välja kooruda. Toimetaja nuputab (inimloomust läbi hammustada püüdes), kuidas ja kellega dramaatilised sisupöörded õnnestuda võiksid. Ta jälgib võtteplatsil (ja torgib tagant), et kõik nii ka läheks. Pilt, mis saates osalejast ekraanil avaneb, maalitakse laiade pintslitõmmetega juba ammu enne montaaži.
Tõsielusarjade toimetajad ongi tavaliselt stsenaristi-tüüpi jutustajad, kuigi nende muditavad tegelaskujud ei ole palgalised näitlejad nagu lavastuslikes sarjades. Eks tõsielusari ju üks seebiooperi vorme ole ja abielusaate Heleni jutus on iva küll - teatud piirini on need tegelased tõesti fiktiivsed. Aga on see vaatajale näkku valetamine? Vaatame lähemalt.
Kuidas materjal montaažis “moondub”?
Toimetaja on esimene lüli, aga mitte ainuke, kelle käpakeste alt valmiv saade enne eetrisse jõudmist läbi käib. Ta lõikab kokku “musta rea”, millest režissöör hakkab omakorda lõpp-produkti vormima. Kumb neist mingi konkreetse valiku tegi, ei mäleta nad hiljem ise kah, sest montaaž võtab aega ja läbihekseldamist vajavat materjali on sadu tunde.
Enne valmimist võib saade korduvalt toimetajalt režissöörile ning tagasi pendeldada, pidevalt võetakse sealt midagi maha ja lisatakse juurde. Eesmärk on, et lugu jookseks - episoodis peavad olema alguse ja lõpuga sündmused ning kulmineeruma peab draama. Igavat sahmimist (nagu päris argielus, kui keegi vaid suvatseks seda filmida) ei viitsiks publik ju vaadata.
* Kas me näitame, nagu oleks võtteplatsil pisut nagistama läinud inimesed eepiliselt tülli läinud? - JAH
* Kas me märkame mõnes osalejas väga silmatorkavat iseloomujoont ja võimendame seda, lõigates pehmendavat materjali välja? - JAH
* Kas me saame inimesest teha kellegi, kes ta tegelikult kohe üldse ei ole? - MITTE MINGI VALEMIGA
Kas me paneme neile sõnu suhu?
Mastaapseid tõsielusarju nagu “Rannamaja” filmitakse kahest nädalast mitme kuuni. Ühele episoodile kulub kaks-kolm päeva. Võtteperioodi lõpuks on kogunenud sadu tunde materjali, millest peab 40-minutiline saade valmima. Eetrisse peab jõudma ladus ja selge jutt, aga kohapeal see enamasti nii ei ole.
Tõsielusarjade tegelased väidavad, et neile öeldakse ette, mida nad kaamera ees lausuma peavad. Tõsi, vahel öeldaksegi, see on paratamatu.
Mõni inimene, tõesõna, ei teagi, mis on täislause või kuidas mõtet lühidalt ja konkreetselt väljendada: “Et, et, et, nagu see, ää, las ma mõtlen, issand, ma nagu ei teagi, iseenesest, et, no mismoodi ma seda nüüd ütlen… Ee, kas ma saaksin seda uuesti öelda?”
Ta üritabki seda juba viiendat korda teha, kui helimees oma nurgast vahele lõikab: “Siit nüüd küll ei tulnud!”
Helimehed on keskendunud ainult teksti kuulamisele ja panevad kohe tähele, kui osaleja suust ei vallandunud arusaadavat teksti - televisioonis räägitakse täislausetega, muidu ei oleks neid üldse võimalik arusaadavalt kokku monteerida.
Sellisel hetkel tuleb see õnnetu lause lõpuks ette öelda, jah, sest muidu jääksime palava pudru ümber tantsima viimsepäeva laupäevani.
Võtete alguses saa osalejad aru, miks neil tuleb järsku nii formaalselt kõnelda, kui päris elus ju nii ei räägita - nagu oleksid nad näitlejad! Seda tõsielusarjas osaleja mingil määral ongi - ta etendab rolli, mis on üleelusuuruseks võimendatud külg temast endast. Tõsielusarja tegelast võiks nimetada ka 3D šaržiks.
(Šarž - karikatuuri alaliik, lihtsustatud ja liialdatud portree, mis võimendab inimese silmatorkavaid külgi - omapärasid või inimlikke nõrkusi. Seega - kui “Prooviabielu” Helen ei ole enda portreega rahul, võtku arvesse, et see ei olegi foto ega hüperrealistlik maal. Kuid “fiktiivsed” omadused on temas küllap ikka olemas. Tõsielusarja kogemus on hea võiimalus end kõrvalt näha.)
Tõsielusari kui päris inimeste võimendus
Kuidas saab inimesest tele-eetris “fiktiivne tegelane”, kelles ta end enam ära ei tunne?
Samamoodi, nagu osaleja on šarž iseendast, on reality samasugune karikatuur tegelikust elust. Need olukorrad on lihtsustatud või hoopis võimendatud ja argielus neid ette ei tule. Miks keegi üldse peaks telekast kaaslast otsima? Kui osaleja kandideerib “Prooviabielusse” või “Rannamajasse”, mida ta siis loodab? Tõsielusarjade eripära ei ole olukordade loomulikkus, vaid vastupidi - need jälgivad päris inimeste käitumist ebaharilikes olukordades. Pigem liigitub reality ikka eksperimendiks kui ehedaks eluks.
“Miks ma pean seda tegema, kui muidu ju nii ei tee?” küsivad osalejad võtteplatsil sageli, aga see ongi tõsielusarjade meelelahutuslikkuse võti. Sellepärast neid ju vaadatakse.
Päriselus ei saa loota, et inimesed kolme kaamera ja käsklusi röökiva režissööri ees paari tunni jooksul armuksid või lausa abielluda sooviksid. Päriselus ei ole tippmodellide ülesandeks iialgi kõrgetel kontsadel mööda jääd või munakive kakerdada. Päriselus ei anta peigmehekandidaatidele armastuse testimiseks jaburaid ülesandeid.
Me pole harjunud end kõrvalt jälgima ning ettekujutus sellest, kuidas sa käitusid, võib olla kardinaalselt erinev sellest, kuidas teised sind käitumas nägid ning kuidas nad su käitumist hiljem teistele kirjeldaksid.
Tee proovi ja lindista mõnda dialoogi enda ja pereliikme vahel, mõne aja pärast lase tal seda kuulata. “Kes see on? Mina?! Sa oled sellega midagi teinud,” on tõenäoliselt tema reaktsioon. Inimesed ei usu oma sõnu isegi siis, kui neile tõestada, et nad nii ütlesid, eriti konfliktiolukordades.
On reality tõesti nii julm žanr?
On siis saatetiimi liikmed lurjused ja tõsielusari julm nagu koonduslaager? Järeleandlik iseloom ei tule võtteplatsil töötades kasuks, lugu ei allu siis enam plaanidele ja tuleb halb saade. Aga nagu kirjanduseski, kehtib võtteplatsil tõde, et oma kangelasi peab armastama. Teist kannatamas vaadata on piinav ja keegi ei tahagi seda telekast näha. Pisaraid tõsielusarjades valatakse, aga tavaliselt ei ole põhjuseks sügavad hingepiinad (see kontekst tõesti monteeritakse montaažis sinna juurde, sest kuskilt peab ka draama tulema), vaid need on pingepisarad - vallandunud pikast võttepäevast ja harjumatust keskkonnast ja tihedast graafikust. Tavaelus ei nutaks samad inimesed sarnaste tühiasjade pärast poolt piiskagi.
Olen teletoimetajana veendunud, et tõsielusarjade vaatamine tugineb saatetegijate, saates osalejate ja televaatajate vaikimisi kokkuleppele - eeldus, et ekraanil nähtav ei ole tegelik elu ega seega sada protsenti usutav, on kogu aeg õhus. Kõik teavad, et see on meelelahutus. Kõik teavad sedagi, et neis saadetes osalevad inimesed pole päriselus nii üheplaanilised. Vähemalt ma loodan nii.
Infoajastul on tõsielusarjas osalejad saateformaatidega päris hästi kursis. Nad teavad, et “draama müüb”, oletavad, mida neilt oodatakse ja mängivad sageli üle. Nad on tulnudki saatesse kuulsaks saama ja “draamat tegema”. Miks tekivad olukorrad, kellega hiljem enam rahul ei olda, on tõsielukangelaste arvamus, et nemad on nii nutikad, et mängivad üle selle žanri ja saatetiimi.
Mis kõlab uskumatult, aga on tõsi - eetri jaoks monteeritakse osalejat hoopis paremaks ja huvitavamaks, lauslollusi ja iga saatetegija võib kinnitada, et piinlikke hetki heidetakse kõrvale palju sagedamini kui neid eetrisse lubatakse.
