Martin Algus: anname ühele lumehelbekesele villa ja 2000 eurot. Meid huvitas, kuidas arenevad inimsuhted reality -keskkonnas

Sel sügishooajal on kohalikul seriaalimaastikul kaks uut sarja - äsja startis ETVs “Lahutus Eesti moodi” ja TV3 eetrisse on jõudnud uuenduslik “#Pind”, mille puhul näitab juba pealkirjas kasutatud hashtag, et eks seal midagi erilist ja teistsugust mängus ole. Mõlemat sarja produtseerib loovtandem Kassikuld, mida veavad režissöör Ergo Kuld ja stsenarist Martin Algus. Allpool räägime Martiniga nii “#Pinnast” kui ka seriaalimaailmast üldiselt.

Meie jutuajamisest saab teada, et:

* kodumaise seriaali kuldaeg on ehk läbi, aga see-eest ongi väljakutsed põnevamad,
* “#Pind” on ere näide, kuidas telekanalid üritavad ligi meelitada noort publikut ja integreerida sotsiaalmeediat,
* kui palju või vähe erinevad uue hoo ja värskusega telemaastikule naasnud reality ning lavastuslik seriaal,
* kas Netflixi eeskujul tehakse ka meil juba esimesi samme striimimiskeskkondadesse algupärase sisu loomisel,
* miks meil aina rohkem filme tehakse ja mis on kinos alles seda, mida teles ehk enam pole,
* kuidas tegelikult ühte seriaali kirjutatakse ehk kuidas toimib kodumaine stsenaristide tuba ehk writers room.

Kas seriaaliprodutsendil on praegu hea elu või on olnud ka paremaid aegu?

Minul on produtsenditööst rääkida väga keeruline. Kui ma töötan, siis olen 24 tundi ainult tekstide keskel, kirjutan ja aitan välja mõelda stsenaariume.

Aga kui võrdled kümne aasta taguse ajaga - kui lihtne on sul stsenaristina oma ideid teos-tada ehk müüa kanalitele maha sarju, mida sa päriselt tahad teha?

Ega kunagi ole niimoodi olnud, et lähed kohale ja võid kõik n-ö puusalt tulistades maha müüa. Alati on olnud väga pingeline mõttetöö ja alati on tulnud programmijuhte mitmeid-mitmeid ringe veenda, et just see on see asi, mida võiks teha. Kui idee kanalile meeldib, läheb veel tükk aega, et sellest moodustada niisugune pakett, millega saame töösse minna. See on alati üsna keeruline olnud. Praegu on turul teatud nihked - rohkem tehakse realityt ja kodumaise draama osakaal on langenud. Mõnes mõttes on seega fookus läinud teravamaks ja sõelale jäänud tööd on loodetavasti ka huvitavamad nii tegijatele kui vaatajatele.

Kuna Eestis on publikut isegi peavoolule ainult napilt piisavalt, siis nišitoodetele siin väga turgu ei ole - telekanalid kipuvad eelistama koguperekomöödiaid, et tabada kindla peale võimalikult laia sihtrühma. See võib loomingulises inimeses tekitada frustratsiooni?

Eks alati on endal teatud eelistused, teatud teemad. Kui tellitakse lauskomöödia, siis selles sa tõesti ei saa nii sügavalt suhestuda probleemidega, mis sulle inimesena on ehk olulisemad.

Nii viis-kuus aastat tagasi näis seriaalitootmises õilmitsevat kuldaeg. Eetrisse ilmusid omapärased katsetused, igasugu diibid sarjad, mille pealkirjugi ei mäleta, sest kõiki ei jõudnud vaadata. Mulle tundus siis, et tegijad saavad teha, mida ise tahavad ja kanalid ongi nõus katsetama. See aeg vist on läbi?

Meiegi saime selles hoovuses teha näiteks “Varjudemaa”. Olen selle eest väga tänulik. Tavaliselt otsitakse ju meelelahutust ja see tähendab meil komöödiat. Kui lähed kanalile pakkuma tõsist lugu, on müür, millest pead läbi tungima, veidi paksem. Aga vahel on see õnnestunud. Sarju ei tehta enam nii palju, jah. Ma ei oska öelda, kas katsetuste aeg on läbi, sest praegu me sellesama “#Pinnaga” katsetame midagi, mida me ei ole varem teinud.

KUIDAS SOTSIAALMEEDIA SISENES SERIAALIMAAILMA

Kuhu võiks selle uudse “#Pinna” siis liigitada”? On see peresari või nišikas?

Nn koguperesarjad on tavaliselt keskealiste teemadele keskendunud - noorte nišš on telekavas kuidagi tühi. Tegime ETV-le “Miks mitte”, mis läks väga hästi. Sealt ehk tekkiski TV3l huvi vahetada üks koguperesari (“Papad mammad”) noortesarja vastu välja. Oleme noortele ju teinud mitmeid asju - “Ühikarotid” (2010, Kanal 2 - Tuuli Roosma produktsioon, kus tulevane tiim Kassikuld esimest korda kokku sai ehk Ergo filmis ja Martin kirjutas - K.P), “Romet ja Julia” (2012, Kanal 2). Kui kanaliga uue sarja ümber mõtteid vahetasime, tekkis idee teha noortedraama, mis toimub tele-mängu ehk reality-keskkonnas. Seal on palju mängulisi väljakutseid, mis teeb saate dünaamilisemaks. Teiseks - nad võistlevad omavahel auhinna pärast, mis loob pineva tausta. Nalja ja möllu sekka räägitakse ka tõsistest asjadest. Osal tegelaskujudest on väga katkised ja mõtlemapanevad taustad, välja hakkavad kooruma saladused.

Aga mis on “#Pinnas” nii uudset? Mis on see, mida ei ole varem tehtud?

Minu teada pole enne tehtud üdini lavastuslikku sarja, mille keskkond on realitysaade. Aga see on ainult keskkond, areen, meie saade ei ole tegelikult ju reality, vaid tegevuse areeniks on võtteplats. Selleks on äge suur villa, kus on igasuguseid nurgataguseid - tegevuskoht iseenesest on juba võluv. Kui tegelastele otsa vaatad, ongi tunne, justkui oleksid kunagised “Ühikarotid” sattunud mängima reality-mängu. Tulemuseks on noorte draama-komöödia vastakate tegelastega, keda annaks omavahel tülli ajada, kel oleks saladusi ja kelle vahel võiks mis tahes suhteid tekkida. Lisaks on meil uudsed atribuudid - sari on integreeritud internetiga. See on interaktiivne saade - läbi TV3 kodulehe saad hääletada tegelaste poolt. Esmaspäeval on saade eetris, kolmapäeval läheb hääletus kinni ja kes tegelastest sai kõige vähem hääli, peab järgmise episoodi alguses sooritama ebamugava või piinliku väljakutse - saad vaatajana saata ühe tegelase trahvi-ülesannet täitma. Selle filmime vahepeal ära ja eetris on see uue nädala episoodi alguses. Need on varjatud kaamera stiilis naljakad ülesanded, kus keegi näiteks peab keset supermarketit päevitama, keset täistuubitud trammi laulma hakkama või midagi sellist.

Kui meelsasti need noored näitlejad trahviülesandeid siis täidavad ja avalikult lolli mängivad?

Need trahviülesanded on üsna ebamugavad tõesti, aga nad on samas naljakad, mis rehabiliteerib ehk piinlikkuse.

Oled õigesti aru saanud! Realityringkonnas öeldakse, et reality on siis hea, kui seda on natuke piinlik vaadata. Kui palju üldse tõsielusarju oled näinud?

Olen ikka näinud. Eriti siis, kui nad kunagi meile tulid - “Baar” ja nii edasi. Tol ajal nad tundusidki hästi uudne asi teles, seda žanri polnud varem eriti olnud.

Aga kas sa kunagi ka mõtlesid, kui “Baari” vaatasid, et kuramus, see kõik on ju lavastatud - päriselt inimesed niimoodi ei tee…

Kindlasti käisid need mõtted peast läbi. Et saada mingit tulemust teles, ükskõik, mida sa teed, pead sa seda juhtima. Sa ei saa kunagi panna kaamerat käima lihtsalt, et “tehke midagi”.

“Rannamaja” ja “Prooviabielu” osalejad nurisesid, et neile on võtteplatsil sõnu suhu pan-dud: kuulge, öelge nüüd nii… Seda teab iga telega kokku puutunud inimene, et kui os-tetakse formaat, saab produtsent formaadiomanikult kaasa nn tootmispiibli, mis on paks kaust infot ja salanippe, kuidas saade saaks just selline, nagu oleme harjunud originaalver-sioonis nägema. Kui toimetasin “Eesti tippmodelli”, oli “piiblis” ette antud ka seitse-kaheksa erinevat inimtüüpi, kes pidid sarjas kindlasti olema, et intriigi tuleks. Kujutan ette, et ka ses osas reality ja lavastuslik sari ei olegi nii erinevad.

Ei ole jah, ma arvan ka. Et tuleks draamat ja osalejate vahel pinge tekiks, pead läbi mõtlema, kes on see seltskond, kes platsile kokku tuleb - kui nad on kõik näiteks sarnase iseloomuga ja alati ühel meelel, siis sul ei ole võimalik neid suhtlema panna kuidagi teravamalt. Siis lihtsalt noogutataks iga lause peale. Sellist asja saakski algusest kuni happy end’ini teha ainult kümme minutit. Ma arvan, see realitys toimibki täpselt samamoodi - on vaja teatud arhetüüpselt vastanduvaid tegelaskujusid, kelle vahel tekiks konflikte ja ootamatuid reaktsioone.

EESTI SARJU EI PUSITA ENAM ÜKSINDA PÕLVE OTSAS

Reality ja lavastuse vahe on, et päris realitys peame lootma, et psühholoogivõimed ei ve-danud castingul alt ja välja valitud pärisinimesed/tegelaskujud on need, kelleks neid pi-dasime. Et nad käituvadki nii, nagu oleme ette arvestanud, kui loome neile teatud stseeni või tingimused.

Jah, lavastuslikus sarjas peavad need psühholoogivõimed olema esmalt stsenaristil, kes tegelas-kujud läbivalt õiges vormis hoiab. “#Pinna” kohta lisaksin, et see on olnud huvitav koostöö, kuna meil on ka stsenaristide tiimis rohkem inimesi kui tavaliselt - stsenaariumiosakonda veab Gert Kiiler ja ka Kait Kall on kaastööd teinud.

Räägigi, milline näeb välja Eesti seriaaliprodutsendi nn writers room? (“Kirjutajate tuba” koosneb Ameerika televisioonis kindlast hierarhiast - staff writerid või reakirjutajad, keda võib ühe sarja juures olla palju, kirjutavad kokku lepitud dialooge ning head writer, sisupoole peaprodutsent, kes tiitrites tavaliselt kannab ametinimetust “executive producer” jälgib, et kõik liiguksid kindlalt ühes suunas).

See näeb välja niimoodi, et me lepime kokku episoodi sünopsise. Kirjutaja, nn staff writer, kirjutab selle lahti ja nn head writer…

Ehk sina…

Nojah. Tema siis vaatab need osad üle ja ühtlustab stiili, juhul kui erinevad episoodid tulevad erinevatelt kirjutajatelt. See eeldab, et enne kirjutama asumist on hooaja sisu enam-vähem lõpuni välja mõeldud. Selline töömeetod on palju parem ja tõhusam, kui et keegi üksinda hulluks läheb kirjutades kümmet sarja korraga. Samamoodi on juba tükk aega toiminud “Padjaklubi”, seal oleme koostööd teinud Silvia Soro ja Susan Luitsaluga. Ka “Naabriplika” - seda on peale minu kirjutanud Urmas Lennuk, Kait Kall, Gert Kiiler, Urmas Vadi. Erinevad inimesed kirjutasid ja keegi pidi asja üle kontrolli omama, et “Naabriplika” mõtteline universum Esna küla ja sarja stilistika ühtsena säiliksid. Niimoodi on hakatud Eestis järjest rohkem kirjutama.

Minu enda puhul siiski on mu kõige tugevam külg, kui saan enda autorisarja kirjutada, kus on kõik algusest lõpuni minu teema, mida ma ei tahagi jagada. Seal on mulle heaks partneriks Ergo, kellega saab siis mõtteid ping-pongitada. Ergoga on meil väga hea klapp, ta tajub mind poolelt sõnalt.

Hiljuti mainis Õhtulehe telekriitik mind ära kui ühe saate toimetajat (saade talle ei meeldinud, see vist pidi olema mingi torge), aga ta ei teadnud, et meilgi ei ole ühte toimetajat, vaid ka mahukat realitysarja valmistab ette terve writers room: toimetajaid on neli-viis, kes kõik teevad erinevaid saate elemente, põrgatavad ideid ning on mõne saate puhul juhtunud sedagi, et eri episoode toimetavad erinevad inimesed. Terviku loomine on režissööri ülesanne.

Erinevus draamasarjaga on vast siis, et draamasarja ühte episoodi saab kõige tõhusamalt kirjutada korraga ikka ainult üks inimene. Eksperimendi mõttes võiks muidugi ühe osa näiteks neljaks jagada ja kõik korraga tegutsema hakata, aga see eeldaks lõpuks päris suurt liitmistööd ja töögraafik võib hakata hoopis kannatama.

MIS ON LAVASTUSLIKU REALITY JA PÄRIS-REALITY SARNASUSED-ERINEVUSED?

Üks, millega päris realitys pinget luuakse, on auhind. Välismaal on need suured ja vinged, inimesed on valmis päriselt ka hulle asju tegema, et võita. Pärast miljonimängu lõppu samas Eesti telesaated auhindade vägevusega ei hiilga, õieti on need pigem haledad. Mis on teie lavastatud reality auhind, mille nimel tegelaskujud seal sipsivad?

Mängu idee on “#Pinnas” selline: kuulutatakse välja võistlus, mis käibki pinna ümber - sa saad võidu korral luksusliku villa aastaks enda kätte. Sellele lisandub täielik elluastumispakett - 2000-eurone kuupalk, auto, tasuta reisid üle maailma. Asjad, mida üks noor inimene iseseisva elu alustamiseks vajada võiks. Et seda saada, peab ta meie lavastuslikus realitys läbi tegema katsed. Need on elulised, tegelikult lihtsad ülesanded, millega saab punkte koguda. Lumehelbekesed peavad käed mustaks tegema ja natuke päriseluga tegelema. Mida sa tead esmaabist? Toidutegemisest? Elust väljaspool internetti? Kuni selleni välja, et nad peavad endale välikemmergu ehitama.

Mulle kõlab see hoopis nagu kiirtee vanglasse. Küll sellest nagamannist, kes selle kõik päriselt endale saaks, üks korralik kokaiiniärikas tuleks…

Haha, võimalik… Aga mängu lõpus on veel puänt, mida ma ei saa ette ära rääkida.

Päris realitys langeb igas episoodis nõrgim mängija välja…

Meil jääks väga nigelad šansid, kui me peaks viimased kolm saadet tegema ainult kahe tegelasega, heh! Nii et meil väljalangejaid ei ole. Casting oli üsna keeruline ja inimesi valiti üsna pikalt (nagu ka päris realitysse, otsiti “#Pinda” tegelasi avalikult castingult - K.P.). Tahtsime tuuagi uued näod. Kui tegemist oleks tuntud näitlejatega, oleks vaatajatel raskem neid reality-tegelastena näha. Loodan väga, et mõni neist andekatest noortest inimestest jätkab ka näitlejateed.

Auhinna mõte päris realitys on muidugi see, et inimesed läheksid selle nimel omavahel kiskuma.

Eks meilgi pannakse üksteisele ära, tülitsetakse ja rivaalitsetakse. Huvitavaks läheb siis, kui tegelaste vahel hakkavad paarid või tiimid tekkima - siis tekivad hoopis teisel tasandil suhted. Meid huvitaski, kuidas sellises reality-keskkonnas inimsuhted arenevad. Kui “Ühikarottides” oli pingeolukord see, et noored olid kodust ära tulnud ja elasid järsku ühikas koos, siis praegu on samamoodi - nad tulevad üle Eesti kokku ja hakkavad seal ühisel pinnal elama.

“#Pind” on teistmoodi sari veel selle poolest, et tegelaskujudel on Instagrami-kontod, mida saab päriselt jälgida ja laikida. Kui kodus sa end ise sotsiaalmeedias tunned?

Ma ei ole seal eriti aktiivne, aga põhimõtteliselt saan ikkagi aru, mis maailm see on. Eks ma noori olen ikka nii palju näinud, kes sellega väga tihedalt seostuvad. “#Pinna” tegelaste kontodest on näiteks Markus - keda kehastab vendade Piuside suguvõsast pärit Rinel Pius - saanud kahe nädalaga üle 1700 jälgija. Näitlejatel on tegelaskujudena rohkem jälgijaid, kui on nende isiklikel kon-todel.

Kas see natuke skiso ei ole? On tegelaskujude jälgijad üldse kursis, et tegemist on fiktiivsete inimestega?

Vat seda ma ei tea! Aga mille üle on hea meel - kui esimene osa läks eetrisse, hakkas nende kontode followeride arv massiliselt tõusma. Ju see Markus siis tüdrukutele meeldib.

KAS SERIAALITOOTJA HELGEM TULEVIK ON FILMITÖÖSTUS?

Te teete Kassikulla, Apollo Film Productionsi ja Taska Filmi koostöös ka filmi - Oskar Lutsu tegelastega “Talvet”, mille kohta oled juba öelnud, et see erineb päris palju samanimelisest raamatust, mis ei olegi ju Lutsu kirjutatud. Kas film on telekanalite rahapuuduse tõttu kitsenenud seriaalimaastikul uus väljund, kuhu edasi liikuda?

Oleme filmi tahtnud juba ammuilma teha ja praegu oli lihtsalt õnnelik juhus, et Kris Taska selle mõttega tuli, filmi jaoks oli rahastus olemas ja saime üsna kiiresti võttesse minna. Saimegi teha seda, millest kogu aeg olime unistanud.

Praegu on Eesti filme juba päris palju ja neid tuleb täiesti erinevatest žanritest, mida varem ei ole tehtud - näiteks praegu kinodes jooksev Urmas Eero Liivi täispikk õudukas. Ei olegi kõik enam ainult kindla peale minevad “Klassikokkutulekud”. Kas nüüd on Eesti filmile saabunud hoogsa katsetamise periood, nagu oli veel hiljuti ka sarjadega?

Kui võrrelda viie aasta taguse ajaga, oli filmi siis veel keerulisem teha. Praegu on tehnika nii palju arenenud, et tegelikult tehniline võimekus on isegi tavainimesel - nutitelefoniga saad varsti teha juba niisuguse filmi, mida võiks kinos näidata. Ühesõnaga, tehnika on läinud odavamaks ja kättesaadavamaks, see teeb elu palju lihtsamaks. Teisest küljest - kui paar edukat komöödiat näitasid, et rahvas tahabki kinos käia, siis see oligi tegelikult märk tegijatele, kes hakkasid julgemalt oma projektide peale mõtlema, mitte enam lootma sellele, et ehk kunagi saab mingit raha. Pandi rohkem seljad kokku ja hakati leidma ka eraraha - erarahastajad nägid, et kinos saab selle raha ka tagasi.

Mõtlesin ükspäev, et kino juures on olemas, mida teles enam ei ole - erilisus, eksklusiivsus. Filme näidatakse vaid teatud perioodil, kinno minnakse kogu perega, võetakse spetsiaalselt aega. Sama erilise tundega vaadati lineaarse televisiooni päevil sarja uut episoodi, mida oli terve nädal otsa oodatud.

Tõesti jah, see on tänapäeval ikkagi suur samm, et sa kodust välja lähed.

Tahan jutuga jõuda sinna, mida olen Ameerika meediat jälgides tähele pannud - striimijad, kes on teinud saated-sarjad igal ajahetkel ja korraga kätte saadavaks, on pannud ka suurtes teleriikides traditsioonilised telekanalid olukorda, kus seriaalide vaadatavus oli sel sügishooajal erakordselt madal. Kas Eestis on striimimisevärgil mingit arengut olnud?

Meil on töös selline sari nagu “Reetur”. See on spioonidraama, mis põhineb Andres Anvelti ideel - teha põnevussari, mis on inspireeritud Eestis lähiajal toimunud erinevatest spiooniskandaalidest. See on väljamõeldud lugu, see ei ole üks ühele reaalsusest maha kopeeritud ja keegi ei saa end seal ära tunda. Teema on väga põnev, mina kirjutan, Andres nõustab, Ergo lavastab. Novembri lõpus PÖFFi raames on selle avaosa esilinastus. See valmib koostöös Elisa ja ERRiga. Elisal on oma striimimiskeskkond Huub, kuhu see sari ühel hetkel ka üles jõuab.