Kirill, „Nuuskija“ lavastaja Artjom Litvinenko tõdes, et teine hooaeg on hoopis teistsugune. Milles see erinevus seisneb?

Jah, teine hooaeg on palju tõsisem ja karmim. Ühest küljest mulle see meeldib: detektiivlood muutusid ettearvamatuteks. Üks süžeeliin kulgeb läbi terve hooaja, iga episood lisab tervikpildile justkui uue fragmendi. Esimestes osades tuleb minu kangelane kohale, nuusutab, räägib ja lahkub ning õhtuti nukrutseb suure panoraamakna ees oma tühjas majas. Rõhuasetus kaldub Viktorile ja teistele tegelastele ning see on põnev. Teisest küljest igatsen veidi lihtsuse, naiivsuse ja huumori järgi, mis meil esimesel hooajal olid. Mina kui Šukini kooli vilistlane armastan repriise ja nalju. Armastan mängu! Film on selline asi, et mina näitlejana ei tea kunagi, milline on lõpp-produkt, see on režissööri töö. Ma võin mängida tragöödiat, kuid tänu filmivõtte stiilile, rakursile, valgusele, kaadritagusele muusikale, partnerite reaktsioonile ja montaažile kujuneb sellest komöödia. Tavaliselt käivad vaatajad kinos näitlejaid vaatamas, kuid vaadata tuleb režissööre!

Kas ka sinu kangelane muutus karmimaks?

Pole kindel. Mulle tundub, et tal on üsna pehme ja tundlik iseloom, kuid ta varjab selle teeseldud kareduse taha. Ta on lõhnade geenius, intellektuaal, kuid seejuures koolijüts inimsuhteid puudutavates küsimustes. Ta tõesti ei suuda mõista kõiki peensusi, naised on tema jaoks lahendamatu ülesanne, pidevalt muutuvate tundmatutega.

Mis jäi võtete ajast kõige rohkem meelde?

Ma olen väga tagasihoidlik inimene, kuid seal ei suutnud vaikida. See olin mina! Mina õpetasin Agnijale ägeda võtte, mille abil ta esimeses episoodis väga osavalt noormehe kätt väänab (naerab).

Sa osaled paljudel võtetel ja mängid teatris. Kuidas sa nii tiheda graafiku puhul kõike jõuad ja kõigega hakkama saad — võtted, lennud, kolimised…

Seni olen kuidagi vastu pidanud. Peaasi on mitte segi ajada, kus olen nüüd ja kus peaksin olema homme. Võtetel olen tõesti tihti — mulle isegi tundub, et liiga tihti. Projektid, kus olen mänginud viimasel kahel aastal, tulid välja ühel kuul! „Petmised“, „Džuna“, „Nuuskija“, ka Pjotr Buslovi „Isamaa“ ja „Londongrad“, kus mul on väga väikesed episoodilised rollid. Eesti-soome film „Vehkleja“ tuli välja alles pool aastat tagasi. On vist aeg pea paljaks ajada või hoopis kasvatada habe või ehk võtta aastane time-out, et vaatajad saaksid kasvõi natuke minust puhata.

Kuidas on elada kahes riigis „sanktsioonide ajastul“? Kas on see kuidagi mõjutanud sinu elu või tööd? Kas võtad Eestist Venemaale toitu kaasa?

Ptüi-ptüi-ptüi, õnneks ei ole mingeid tõsiseid muutusi. Samas ei ole küsimust, milliseid suveniire tuua Moskva sõpradele Eestist, igas tundmatus situatsioonis toon parmesani (naerab).

Kas on oodata kolmandat „Nuuskija“ hooaega ja millistes projektides näevad sind televaatajad lähiajal?

Kolmas hooaeg on juba kirjutamisel, kuid kuidas arenevad sündmused, ei ole mul õrna aimugi. Juba üle kolme kuu töötan ühe krimiloo kallal, mille tööpealkirjaks on „Pärast mõrva“. Stsenaarium on väga põnev, head tegelaskujud, arukad dialoogid, tahtsin väga selles osaleda ja pidin ootama, sest võtete algus oli mitu korda edasi lükatud ja kõik oli üldse küsimärgi all. Mis sellest kokkuvõttes välja tuleb — vaatan koos teiega. Nagu olen juba öelnud, kino on ettearvamatu asi.

Kas plaanid minna Hollywoodi?

Hollywoodi ei saa niisama minna. Võib, kuid maksimum, millele võid loota, on väiksemad episoodid, kus mängid pätti Ida-Euroopast. Isegi ideaalse keeletundmise juures ei kao aktsent kuhugi. Kas see on näitleja jaoks huvitav? Üldse mitte. Teine asi on, kui sind kutsutakse sinna konkreetset rolli mängima, vot see on õnn! Viimasel ajal näen aina tihedamini meie omi USA-projektides: Svetlana Hodtšenkova, Julia Snigirj, Vladimir Maškov, Juri Kolokolnikov, Danila Kozlovski. See annab lootust, et lähitulevikus on moes vene aktsent nagu pikemat aega oli moes hispaania ja nüüd briti aktsent. Hollywood ei ole eesmärk. Mulle tundub, et Venemaa kinos ja televisioonis on praegu palju huvitavat. Järsult on tõusnud heade filmide ja seriaalide hulk. Minu kui näitleja jaoks oleks palju huvitavam mängida Todorovski filmis „Sulailm“ kui „Troonide sõjas“.

Sinu soovitused „Nuuskija“ teise hooaja vaatajatele?

Kui äkki teile tundub, et esimestes osades on kõik liiga sünge ja kuiv, siis ärge lülitage televiisorit välja, vaid vaadake hooaeg lõpuni. Mulle tundub, et teist hooaega tuleb vaadata mitte osadena vaid tervikuna, sest tegemist on ühe osadeks jaotatud looga. Rezisöör Artjom Litvinenko ja briti operaator Graham Frake püüdsid luua stiilset, kindla õhustikuga, atmosfäärilist sarja ja meie kui näitlejad püüdsime mängida veidi keerulisemat lugu kui esimesel hooajal. Usaldage meid. Meeldivat vaatamist!