“Laske mind välja!!!” Väike tüdruk tiirleb pesumasina trumlis ja kisab nagu ratta peal. Pesuköögis käib samal ajal kaklus tüdrukute vahel, kes kisuvad üksteist juustest ja aelevad märjal põrandal. Paari minuti pärast on kõik läbi, aga ometi on tunne, nagu oleks stseen kestnud terve tunni. Pesumasinast välja võetud tüdrukul on õlad marraskil.

Sellist stseeni võis näha 1986. aastal, Eesti filmis “Naerata ometi”. Enam kui kümme aastat hiljem mäletavad seda kaadrit veel paljud sama eredalt, kui seda esimest korda nähes. Kuulujutud räägivad ka seda, et heas usus trumlisse roninud toona umbes kümne aastane Kerttu Aaving ei teadnud sellest midagi, mis edasi toimuma hakkab. Uks pandi kinni, trummel keerlema ja filmitiim võttis toimuva üles. Realism? Kindel see.

Leida Laiuse ja Arvo Iho noortefilm “Naerata ometi” põhines üldjoontes Silvia Rannamaa romaanil “Kasuema”, kuid raamatu internaatkooli on filmis asendanud lastekodu, ning tegevus on toodud kaasaega, 80ndate keskpaiga Eestisse.. “Naerata ometi” räägib raskest perest pärit Mari loo, kes tänu joodikust isale peab oma päevad lastekodus veetma. Ta satub keerukas suhtekolmnurgas kahe poisi, Robi ja Tauri, vahele, ning lastekodu naturalistlikus keskkonnas rullub lahti ühiskonna poolt ära unustatud laste traagiliste elusaatuste lugu.

Film lööbki ennekõike just oma ülima realismiga. Vahendite puudumine on keeratud enda kasuks ning näidatud kõike täpselt nii nagu on, üritamata varjata seintelt kooruvat värvi, söökla alumiiniumlusikaid, ja porist koolihoovi. Sama meeleolu annab hästi edasi ka filmi koloriit (mille puhul pole küll tänaseks päris kindel, kas tegemist on taotluse, või legendaarse Svema filmi ajas muutuvate värviomadustega). Olgu,kuidas on, praegu on filmi efekt samasugune, millist ajavad taga ka Inglise kitchen-sink sotsrealistid nagu Mike Leigh või Ken Loach.

“Naerata ometi” mõjus oma välja tulemisel täiesti jahmatavalt — lõpuks ometi julgeti tunnistada, et Eesti Sotsialistlikus Vabariigis elab ka joodikuid, kodutuid, kurjategijaid, probleemseid lapsi ja vastutustundetuid vanemaid. “Naerata ometi” vihjas läbi lillede alaealiste seksuaalsele ärakasutamisele, peksmisele, enesetapule ja prostitutsioonile, luues vajaliku pinnase avalikele pihtimustele ajakirja “Noorus” murrangulises rubriigis “Ma teile kirjutan..”. Noorte probleemid olid nüüd koduseinte vahelt tänavatele tulnud ka tegid end kuuldavaks kõikjal.

Täispikk lugu filmist “Naerata ometi” ilmus Muusa märtsinumbris. Eelmised Muusa numbrid on müügil Tallinnas kaupluses Nu Nordik ja Tartus kaupluses Pits.