„Pealtnägija” veab välja ka Kersnata
Tragikoomilise helistamisloo keskmes oli 23-aastane õrna hingega Triinu, kes oli kahe kuu jooksul saanud Tallinna Vanglast üle 200 anonüümkõne. Ahastuses ohver pöördus abi saamiseks nii vangla kui ka politsei poole. Instantside vastusest selgus, et helistamine ei ole kuritegu.
Endise kriminaalpolitseiniku Koit Pikaro kommentaari kohaselt vangla administratsiooni vangide väljahelistamine tõepoolest „ei koti”. Tallinna Vangla direktori kohusetäitja sõnul asja siiski uuritakse ning öisel ajal helistamist lubanud vangivalvurid saavad karistada. Distsiplinaarjuurdlus on algatatud 20 vangi suhtes. Kuid kas see on lahendus emotsionaalselt kurnatud ja viimase piirini viidud Triinu jaoks?
Siiri Ottenderi juhitud saatelõigust saime teada õlgu kehitama paneva maatüli üksikasjad. Keegi kinnisvaraärimees oli ostnud krundi, kus peremehetseb tänapäevani naabrimees Jaan. Viimane nõuab õigust kirve, raudkangi, bensiini, tikkude ja isegi kanasitaga.
Politseid on võimetud. Ametnike sõnul aitaks õigust jalule seada kohus, kuid maaomaniku arvates ei garanteeri ka see Jaani kanade ja metallikolu kadumist tema õuelt. Näib, et tegemist on karjuva ebaõiglusega, kuid õigusriik peab kaitsema mõlemaid osapooli. Selliste juhtumite puhul jääb alati tunne, et ühele osapoolele tehti ülekohtuselt.
Saate teise kaasautori Roald Johannsoni loos heideti valgust vene noorte uut tüüpi meelelahutusele öises Tallinnas. Ajugümnastikat nõudvas ja põnevust pakkuvas adrenaliinimängus Dozor (e.k. vahtkond) peavad võistkonnad 9 tunni jooksul lahendama 10 mõistatust.
Selles mängus on abivahenditeks on vene keele oskus, kummisäärikud, energiajook ja mobiiltelefon. Igal võistkonnal tuleb välja käia 2640 krooni suurune osavõtutasu. Sellegipoolest ei ole 10 000 kroonine võidusumma seiklusorienteerumises osalemise peamine motivaator. Kärmase sõnul võiks see rahumeelseid inimesi koondav mäng aidata kaasa eestlaste ja venelaste integratsioonile rohujuure tasandil.
Saate viimases osas oli Kärmas külas Muhu ja Saaremaa vahel asuval Kõinastu laiul elaval perekonnal. Ühel heal päeval hülgas perepea oma advokaaditöö Tallinnas ning kolis elama saarele, kus viimati elati ligikaudu 40 aastat tagasi. Tavainimesele meenutab selline kannapööre pigem Jaan Tätte süžeed kui reaalselt teostatavat sammu.
Peres on nüüdseks 3 last, koerad, kassid, hobused ning aukartustäratava suurusega veisekari. Üksikul saarel loodavad vanemad anda oma lastele palju praktilisi teadmisi, oskusi ning erilise tunnetuse, mida linnamüras iial ei saavuta.
Kokkuvõttes oli tegemist pretensioonitu saatega. Kui palju selles vürtsi, teravmeelsust ja jahmatavaid paljastusi oli, on iseküsimus.
