Peeter Simm: oma töösse ei peaks suhtuma kui sakramenti
Eesti Päevalehe filmiklassika sarja selle nädala filmiks on "Ideaalmaastik", mille lavastajaks on Peeter Simm. Ühtlasi peetakse seda ka režissööri parimaks teoseks.
Kui küsida Simmilt, miks see tema arvates nii võiks olla, siis on vastust raske saada. Vanameister leiab, et autoril ei ole kohane oma loomingut kuidagi ülistada: "Oma töösse ei peaks suhtuma kui sakramenti, see film on kollektiivne looming. Pealegi ei meeldi mulle enesega rahulolevad keskealised mehed."
Simm räägib mitmetest inimestest, kes filmi loomisprotsessis tähtsat rolli mängisid. Neist paljude nimed jooksid filmi lõputiitrites, aga kindlasti mitte kõigi.
"Ideaalmaastiku" stsenaarium põhineb Karl Helemäe 1977. aastal ajakirjas Looming avaldatud jutustusel "Kevadkülvi volinik".
Filmilavastaja ja stsenarist Valentin Kuigi näol on tegemist inspireerija ja sõnumitoojaga, kes teavitas Simmi tolleaegse Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkori ettepanekust "Kevadkülvi volinikust" film vändata.
"Enn Rekkor julgustas meid seda filmi tegema. Alguses oli asi suhteliselt lootusetu, aga kõik see, mis me ise juurde kasvatasime, oli väga paljude inimeste töö. Tänu sellele, et Enn meid nii väga julgustas ja innustas, liikusime edasi," meenutab Simm.
Filmilooja enda jaoks oli filmi tegemisel kõige inspireerivamaks näitlejate ansambel. Tõnu Kark ja Arvo Kukumägi olid paar, kes kokku andsid energeetiliseselt sobiva tulemuse.
Kuigi Kark sai endale rolli "Tuultepesas", mis algselt Simmile mõeldud oli, kuid hiljem poliitilistel põhjustel temalt ära võeti, toimus esimene kohtumine neil siiski seoses "Ideaalmaastikuga". Sellest alates seob mehi peale tööalase tegevuse ka sõprus.
Kargi jaoks jätkub Simmil ainult kiidusõnu: "Tõnu on inimene, kes ei rahuldu lihtsate ülesannete püstitamisega. Temale meeldib esitada ebameeldivaid küsimusi, mis panevad lavastaja mõtlema." Just sellise töösse suhtumisega on Tõnu teeninud Simmi ääretu lugupidamise.
Filmi loomisprotsessist kõneledes ütleb Simm: "Leppisime meestega põhiasjad kokku, kes kuhu liigub ja nii edasi, aga see, mis sündis oli midagi enamat." Kui oli koht, kus Tõnu Kargil paluti võttel öelda midagi muud, kui seda, mis ettenähtud, siis leids aset tõeline ootamatus, ehedad reaktsioonid, sügavus.
"Suurepärased näitlejad nagu ka Reet Paavel ja ülejäänud filmigrupp ongi kõige olulisemad. Eesti näitlejal on annet küll," räägib juba pea nelikümmend aastat filminduses tegutsenud Simm.
Kõige raskem oli näitlejatest koostööd teha Simmil enda tütardega, kuna Mari hakkas ema süles karjuma. Filmi seisukohast läks õnneks, et kaamerat ei pandud stopi peale ja Mari lõugas episoodi lõpuni. Just tänu sellele õnnestus episood, mille eesmärgiks oli edasi anda õudne äng.
Simm tunnistab: "Üldiselt mulle lähedasi filmida ei meeldi, see toob kaasa lisasuhteid, mis ei ole tarvilikud. Oma laste suhtes olen ma üldse karmim."
Üldiselt ei pea Peeter Simm vajalikuks anda endale hinnanguid, mis puudutavad tema panust Eesti filmi kullafondi jõudnud linateoste näol, samas väärtustab ta kõrgelt neid, kes on andnud oma väiksemagi panuse filmi sündi.
