On aga leidunud neidki, kes on öelnud tänusõnadeks kõigest "Aitäh!". Peamiselt jäävad need ajad, mil näitlejad napisõnaliseks jäid, 50ndatesse ja 60ndatesse. Ühe eriti efektse tänukõne pidas näiteks maha õudusfilmimeister Alfred Hitchcock, kes sõnas: “Suur tänu!", pidas siis kandva pausi ja lisas seejärel: "Tõepoolest...”

Kuid kellele kuulub kõige pikem tänukõne? Näitlejatar Greer Garson üllatas aastal 1942 kõiki, pidades Oscarite ajaloo kõige pikema tänukõne: viis ja pool minutit.

Talle jääb napilt alla Halle Berry, kes pidas 2002. aastal esimese mustanahalise naisena maha USA filmiajaloo ühe kõige emotsinaalsema Oscari-tänukõne. Esmalt pidi ta laval lausa šokist toibuma ja suutis end alles neljandat minutit korralikult kokku võtta.

Gwyneth Paltrow puhkes auhinda vastu võttes samuti nutma, kui ta filmi "Armunud Shakespeare" eest Oscari võitis. Alguses pidas ta kenasti vastu, kuid tänades oma isa, hakkas Paltrow nutma - hiljem ilmnes, et ta oli saanud teada oma isa raskest haigusest.

Britiliku rahuga võttis Oscari vastu Kate Winslet, kes suutis oma tundeid küll mõõdukalt vaos hoida, kuid ühel hetkel siiski rõõmule voli andis: "Ema- isa, kus te olete? Isa, palun vilista, et ma teaksin, kus te saalis olete!" Kui isa vilistaski, tegi see kõigile palju nalja.

Nooruke Oscari-võitja Jennifer Lawrence suutis lavale minnes oma kleiti takerdudes põhjalikult koperdada ning kukkus trepil. Ometi tuli ta sellest mängleva kergusega välja ning pani aluse oma "laheda näitlejanna" kuulsusele.