Priit Toobal "Kuuuurija" pantvangidraamast: kogu see lugu oligi algselt kavandatud ja lavastatud, et selle alusel raha välja pressima hakata
Juba järgmisel esmaspäeval jõuab vaatajateni uus “Kuuuurija” hooaeg ning eile väljastatud treileris (vaata SIIT) tuli välja, et esimese episoodi küsimus seisneb selles, kas endine tipp-poliitik Priit Toobal viis kohaliku noormehe vastu tahtmist enda poole ja hoidis teda kuus pikka tundi oma kodutalus pantvangis? Toobal otsustas aga enne episoodi eetrisse jõudmist anda omapoolne kommentaar, mille ta postitas Facebooki.
"Avalik kommentaar saatele "Kuuuurija" ja saatejuht Katrin Lustile.
Käesoleva aasta juuni lõpus sõitis Suure-Jaani Kuuuurija saaterühm, korraldades minu „tabamiseks“ inimjahi. Kuna käimas oli Suure-Jaani muusikafestival, siis peakorraldajana oli mul sel ajal tõesti palju tegemist ning sellel hetkel mind enam Suure-Jaanis polnud, vaid olin esinejat toomas.
Mulle räägiti, kuidas äkkrünnakutena käidi kõikide kohtades, millega ma siinkandis seotud olen - kultuurimajas, Kildu külalistemajas, minu kodus, matusebüroos, Kappide ühingu maja keldris. Miks ma seda kirjutan? Minu arvates on seesugune jaht ebanormaalne, seda enam, et tunneme Katrin Lustiga teineteist mitu-mitu aastat ja meil on teineteise telefoninumbrid.
Katrin on püüdnud minuga kohtuda ka hiljem, suve jooksul, kuid just sel samal põhjusel, kuidas minuga kontakti saamine alguse sai, ei ole ma soovinud leida võimalust kohtuda. Ei midagi isiklikku. Siin on kogu loole avalik kirjalik kommentaar, mida palun täismahus saates ette lugeda.
"Kuuuurija" on selle pealkirjastanud kui kuumima pantvangidraama, õige oleks aga „pesuehtne väljapressimine“. Milles mind saates süüdistatakse? Lugu loo kaupa.
Ühel õhtul, talvel, oli minu juures istumine. Kuupäeva ei mäleta, sest pole seda kusagil kirjas ega oska ka millegagi seostada. Istusime, ajasime niisama juttu ja mängisime kaarte. Seltskonnas oli teiste hulgas ka Karl Kabanen. Koosviibimisel tarvitati ka alkoholi. Pärast mõnda aega istumist otsustasin magama minna ja külalised pidid lahkuma.
Hommikul äratas mind aga politsei uksekoputus. Lasin kaks politseiametnikku tuppa. Kuulsin neilt, et öösel on kiirabi minu kodus käinud ja ühe inimese narkootikumide tarvitamise kahtlustega kaasa võtnud. Kaasa võetuks oli Karl Kabanen, kes tarvitamise eest karistada sai (seda kuulsin hiljem).
Pärast vaatlust ei leidnud politseinikud minu juurest narkootilisi aineid ega esitanud mulle mitte ühtegi pretensiooni. Tagantjärele võin öelda, et õhtuse istumise ajal vehkis Karl Kabanen kotikesega, kus oli roheline puru, kuid ütles ka ise, et ega see siis päris pole (samahästi võis seal olla piparmünditee). Mina ei tea, mis tal seal kotis oli, sest vähemalt minu sealoleku ajal see sisu kotti jäigi.
Kiirabi tuleku ajal olin mina juba magamas, seda saavad vajadusel tõestada ka kiirabitöötajad, kes kohal käisid. Rõhutan selle epsioodi lõpuks, et minu juuresolekul keegi narkootikume ei tarvitanud, mina seda ise samuti ei teinud ning politseil mulle pretensioone selles osas polnud. Minuga ei ole selle juhtumiga seoses vesteldud ega küsimusi esitatud.
Teine lugu, millest reklaami järgi saates juttu tuleb on 2. juunil toimunud vahejuhtum, mida "Kuuuurija" nimetab pantvangidraamaks.
Kirjutan, mis tegelikult toimus. Juuni alguse õhtupoolikul grillisime minu juures Võllil. Seltskonnas oli ratsakeskuse ratsastaja Sandis Germanis (elab Võllil minu külalistetoas) ja kolm kohalikku Vastemõisa kandist - Karl Kabanen, Karl Taskin ja Deivid Jürgen.
Grillisime, ajasime juttu ja kes tohtis jõi õlut. Enne öö saabumist pidime peo lõpetama ja külalised lahkuma. Sandis läks magama, mina samuti. Külalised aga ilmselt kohe ei lahkunud, sest paari-kolme tunni pärast tuli Sandis minu tuppa, äratas mind üles ja ütles, et tema toast on 400 eurot kadunud (Sandis müüs just ühe hobuse).
Läksime välja ja hakkasime meie juures külas olnuid otsima ning leidsime nad minu kodutalust 1 km kaugusel Viljandi poole minnes. Meid nähes jooksid nad meie eest ära metsa, igaüks ise suunda. Sandis jooksis ühele neist (Karl Taskin) järgi ja õnnestus kätte saada. Tema kinnitas, et tema seda raha ei võtnud, teised kaks aga küll. Palusime tal taskud ette näidata ja tema käes seda tõesti polnud ning hilisemal suhtlemisel Karl Taskiniga on selge, et tema tõesti ei varastanud, vaid selle eestvedaja oli Karl Kabanen.
Teised kaks jooksid kusagile metsa ja neid me enam ei näinud. Karl Taskiniga läksime minu juurde tagasi, sest tal polnud kusagile minna ega kedagi järgi kutsuda, sest eest ära joostes kaotas ta oma telefoni, mida veel järgmisel hommikul koos otsimas käisime. Läksime minu juurde tagasi ja läksime magama. Sandis oma tuppa, mina oma magamistuppa ja Karl kaminatuppa. Hommikul pidime Karli Suure-Jaani viima, kus pidavat tema sõnul tema tädi elavat. Kõik oli täiesti rahumeelne.
Öösel aga sõitis minu hoovi hall universaalkerega auto, sealt kargas välja punt mehi, üks neist Karl Kabanen, kel ka raudkang käes oli. Jooksime Sandisega välja, oli hirm, et nad lõhuvad sisse maja aknad ja hoovi peal seisnud autod. Läksin välja ja palusin neil lahkuda, mille peale Karl Kabanen võttis raudkangi ja hakkas sellega mind ründama, teised kiitsid takka „pane ära, pane talle ära!“
Ma jooksin tuppa telefoni järgi, et politseid kutsuda, aga minu tuppa mineku peale istusid nad autosse ja hakkasid ära sõitma. Kogu minu hoov oli autoga kaapimisest vagusid täis ning lillepeenar puruks sõidetud. Ma püüdsin neid takistada, sest soovisime oma raha tagasi ja selle käigus sai nende autol üks uks kannatada. Oma kodu kaitsen ma alati, ükskõik kes ja mis põhjustel seda ründab.
Sõitsime neile veel mõned kilomeetrid järgi, et Sandise raha tagasi saada. Helistasin sel ööl veel ka politseisse, et nad rüüstajaid tabada aitaks. Nüüd tagantjärgi kuulen "Kuuuurija" loost, et raudkangidega külaskäik oli pantvangist Karl Taskini päästmine. Tean nüüd ka, et nad helistasid samal teemal ka politseisse, politsei olla ka minu juures kohal käinud, aga ei märganud midagi kahtlast.
Ja mis pantvangidraamast me räägime, kui me teda metsa ei jätnud, öömaja pakkusime ja ka hommikul Suure-Jaani viisin. Kõik muud süüdistuses sest õhtust on niisama jaburad. Kõike seda võib kinnitada ja on ka Kuuuurijale teinud ratsakeskuse töötaja Sandis Germanis. Milleks aga kõike seda Karl Kabanenil, keda ka varasemalt narkootikumide tõttu karistatud, välja oli tarvis mõelda ning kambajõmmid nõusse saada? Sest ma ei allunud väljapressimisele.
18. juunil, sel aastal, kirjutab mulle Facebooki ühtäkki Martin Olde, kellega me muidu ei suhtle. Etteruttavalt ütlen ära, et Martin Oldele mitte liiga teha, et tema telefonist, tema nime alt kirjutas minuga Karl Kabanen. Martin andis helistamiseks telefoni Karlile, aga too hoopis kirjutas Martini nime alt mulle. Martin on seda ise tunnistanud.
Vestluses ähvardab Kabanen mind kiirabi kaardiga, millega ta ise narkojoobes minu juurest ära viidi (tegelik lugu ülal). Kirjutab, kuidas Katrin Lust sellest väga lugu tahab teha, kuidas raha makstes kõik meediasse pöördumised lõpevad jne. Lisan piltide alla ekraanipildid vestlusest. Ja ka selle osa vestlusest, kus Martin Olde kinnitab, et Karl Kabanen tema identiteedi netis varastas.
Mõistagi ma keeldusin igasugusest raha maksmisest, seepeale lubati hävitada kõik, mis mul on, sh töökoht ja seda läbi meedia ja just nimelt Katrin Lusti abiga. Seda kirjutas Karl Kabanen juba oma nime alt. Lisatud ekraanipilt.
Pöördusin väljapressimise ja kõige hävitamise ähvardusega ka politseisse. Paraku ei alustatud menetlust, sest ei nimetatud väljapressimise summat, suhtlus oli toimunud Facebookis jne.
Seesuguste tõsiste süüdistuste peale, mida Kabaneni jõuk mulle esitab, pöördutakse politsei poole, mitte ei tehta meediašõud. Mingil põhjusel nad aga politseisse pöördunud ei ole? Miks?
Tagantjärgi on selge, et kogu see lugu oligi algselt kavandatud ja lavastatud, et selle alusel raha välja pressima hakata. Mul on ääretult kurb, et olen sellisesse jamasse mässitud, kuid siin on ka mul endal kahtlemata roll. Peamine süü on, et nendega suhtlesin ja tegemist tegin. Ei tundnud neid nii hästi ja tegin oma koju lastes suure vea. Olen sellest õppinud ja oma järeldused teinud.
Selgitused said küll pikad, aga loodan, et neist on pärisloo arusaamiseks abi. Aga kõige rohkem loodan ma õige pea haiglast koju saada. Tean, et ka mu haigust on "Kuuuurija" juba „kontrollinud“, et kas see ikka päris on või hoian ma lihtsalt kõrvale. Ei peaks oma terviseandmeid küll avaldama, aga kuna mul pole eraelu 2007. aastast, siis ei ole enam vahet. Põen meningiiti ehk ajukelmepõletikku ja olen haiglaravil. Loodan kiiresti paraneda, koju saada, puhata ja Suure-Jaani kultuurielu edasi vedada.
Rohkem ma neil teemadel kommentaare ei jaga, palun sellest soovist lugu pidada."
Mis sa arvad, kas endise poliitiku jutt vastab tõele?
