Vabadus Inglismaal väljendus suuresti selles, et Ada ja tema sõbrannad panid pidu kella seitsmeni hommikul, pärast seda mindi randa istuma, kuni oli piisavalt soe, et päevitada ja vahelejäänud öö kuumal liival järele magada. "Eks ma esimene kuu elasin välja seda, mida olin kinni hoidnud nii mitu aastat. Ma iga nädalavahetus käisin klubides, tööpäevadel tegin ikka tööd."

Rannamaja osalised Radissonis

Ada, kes teenis elatist ühe autistliku noormehe hooldajana, armus oma naabripoissi. Sellest sai tema senise elu kõige pöörasem, aga samas ka kurnavam armuseiklus: "See suhe kestis kaheksa kuud. See oli hästi keeruline, sest ta oli kokaiinisõltlane. Ma proovisin teda aidata ja hoida eemal mõnuainetest, sest tal olid iganädalased narkokontrollid, aga tulutult. Ta oli lapsendatud, võib-olla oli tal seetõttu tõmme narkootikumide poole. Ta elas minu kulul, kuna tal polnud tööd ega raha. Kõik väljassöömised, riiete ostmised ja arved olid minu poolt makstud."