Lang sõnab, et Eestis kehtib selline süsteem — kui keegi võõramaalastelt tuleb siia filmi tegema, palkab piisava hulga Eesti alamaid, siis võib filmitegija taotleda osade kulutuste kompenseerimist riigi poolt.

“Ja see on hämmastav, et kogu selle ilu taustal, mida Eesti ajakirjandus räägib, et oi kui vahva oleks see, et kui Laagna tee ja linnahall oleks maailma ühe juhtiva kassarežissööri filmis selgelt näha, siis jäetakse kahe silma vahele, et see kõik lõpeb lõppastmes arvega Eesti vabariigile,” imestab Lang.

Kui Nolani filmikompanii kavatseb siin kulutada 16-20 miljonit eurot, siis arve kultuuriministeeriumile võib olla kuni viis miljonit. See raha tuleb Langi sõnul otse kultuurieelarvest, see fakt on jäänud endise ministri arvates Eesti ajakirjanduses piisaval hulgal kajastamata.

Lang meenutab, et minevikus tehtud Eesti maineprojektid nagu “Welcome To Estonia” põhjustasid avalikkuses suurt pahameelt. Nüüd, kui riigikassast läheb välja viis miljonit, ei räägita sellest peaaegu üldse.

Lang tõdes ka, et Nolani filmivõtetega seoses on ilmunud Eesti meedias hulga kaheldava ajakirjandusliku väärtusega, kuid suure PR-väärtusega lugusid. Endise ministri sõnul on teatud filmiringkonnad ajakirjandust lihtsalt ära kasutanud.

Langi arvates on lõpuks tegemist majandusliku loogikaga — kui palju oleme me nõus peale maksma, et nad teeks Eestis mingeid kulutusi.

“Me võime ju hakata ka kruiisilaevadele peale maksma iga maale pandud reisija eest lootuses, et ta kulutab siin rohkem kui talle tagasi maksame.”

“Eesti filmitööstuse poolt on suur surve ameeriklastega koostööd teha, aga see läheb Eesti maksumaksjale ka palju maksma. Kui palju selle pealt teenitakse, on hüpoteetiline. See peaks olema ühiskonna otsustada, kas ta talub selliseid skeeme või mitte. Ja kas me oleme valmis tegema mööndusi ühe kultuuritööstuse jaoks — me ei maksa ju tagasi näiteks kirjanikele ja kunstnikele,” lisas Lang.