Psühhoanalüütiline filmiteooria räägib, et iga kinokülastaja on tegelikult voyeur, piiluja. Kui saal läheb pimedaks, siis taandub aegruum ja alles jääb vaid lukuauk — ekraan, läbi mille ta ekraanil toimetavate inimeste elu salaja pealt vaatab. Võib-olla näeb sarnasena kaamerasilma ees toimuvat ka režissöör, kes elab välja ülimat fantaasiat — luua reaalsust täiesti oma reeglite järgi.

Inglise keeles on fotogeenilisuse kohta väljend „kaamera armastab teda”. Paljudel juhtudel tundub, et väljend on muutunud tõelisuseks ja näitlejast on saanud režissööri kinnisidee, kultusobjekt, kelle igat liigutust proovitakse tõelise stalkeri kombel filmilindile jäädvustada.

Federico Fellini ja Anita Ekberg Nende kahe kohtumist võiks kirjeldada kui ühefilmisuhet, aga räägitakse, et kui Fellini 1960. aasta unenäolise meistriteose „La Dolce Vita” võtted lõppesid, oli Fellini Ekbergi lahkumise eel lohutamatult nutnud nagu väike laps. Remarque’i raamatus „Varjud paradiisis” leiab Rossi kafkalikult geniaalne juudist sõber endale uue blondi pruudi, põhjendades seda sõnadega, et „ma tahtsin nii rumalat naist kui võimalik, sest ta ei esita mulle mingeid nõudmisi”. Ilmselt tundis Fellini midagi sarnast Ekbergi karakteri Sylvia vastu, sest kuigi Sylvia pole mitte just kõige kirkam kriit karbis, püsib tema animaal-seksuaalne ürgnaine vaid tsivilisatsiooni meeletute jõupingutuste tõttu õhtukleidi ja viisakate vastuvõttude raamides. Protest saabub õige pea, kui Sylvia kingi jalast võttes otse koske astub ja kaamera temal lummatuna seisma jääb. Fellini korduvaks alter ego’ks on ta filmides olnud Marcello Mastroianni, kelle kehastatav hedonistlik intelligent vannub alla puhtale seksuaalsusele, mõistes, et tõelist naiselikkust on võimatu ratsionaliseerida. „La Dolce Vita” Sylvia on selle kinnismõtte kehastus, Fellini feminismi ürgne võiduhüüd, mis toob dekadentlikule mehele kaela ühtaegu nii orgasmi kui kastratsiooni.

Ekberg kinnistab oma loodud karakterit veelgi, lausudes Fellini kohta: „Eks ta oli minusse loomulikult kohutavalt armunud, aga ta polnud minu tüüp.”

Quentin Tarantino ja Uma Thurman Et mitte muutuda meditsiiniajakirjaks, ei tahaks pikemalt peatuda sellel, mis kuulu järgi on või ei ole Quentin Tarantino ja Uma Thurmani vahel. Mida me aga vaatajana näeme, on see, kuidas näitlejast on režissöörile saanud kinematograafiline fiksatsioon — fantasm, kelle eksisteerimist teenivad kõik stseenid, karakterid, olukorrad. Lapseliku entusiasmiga tundub Tarantino oma kangelanna teele loovat järjest uusi episoode, kus tollel tihti polegi teha muud, kui võtta vastu talle juba kingitusena valmis pakitud kämp-cool slogan’ite ja popmärkide pakett ja olla tema ise.

Kui „Pulp Fictioni” Mia Wallace’ist sai naiste 90ndate soengumoe etalon, sarnaselt Jean Sebergiga 60ndate Prantsusmaal pärast tema rolli Godard’i filmis „Viimsel hingetõmbel”, siis Tarantino tegelik sonett Umale on Kill Billi pruut, kollastes verega määritud dressides ja Onitsuka Tigeri tossudes mõõgavõitleja, kaunitar-killer. Tarantino ja Uma Thurman panid „Kill Billi” ajal ka nimetähed ühte kappi — filmi lõpus näeme kirja: „Pruudi karakteri on loonud Q&U.”

Ülejäänud legendaarsed kooslused filmimaailmast leiad värskest veebruari Muusast!