Loo kangelannaks oli 72-aastane Valve, kes kohtas 50 aastat tagasi tantsupeol noormeest, kellega side tundus esimesest hetkest peale ebamaine. “Ja me vaatame ja vaatame ja lõppu ei tulegi ning korraga mulle tundub, et kui meie pilk katkeb, no siis vajub maakera kokku!” meenutab toonane Kreenholmi kangur.

Mälestused Aljošast on napid, kuid see-eest sügavad: ta oli pikk ja väga tõsise pilguga poiss. “Mu sõbrannad küsisid, et mida te siis temaga koos tegite? Kas ka seda asja? Ei! Me lihtsalt olime teineteise kõrval. Vahel polnud ka sõnu vaja. Olime teineteise lähedal,” räägib Valve pisaratega võideldes.

“Aljoša on ainus mees minu elus. Ainus, keda ma armastanud olen,” tunnistab naine, kes 50 aastat abielus olnud ja kes sünnitanud kuus last. “Minu lapsed teavad Aljošast, kuid abikaasa mitte,” paotab Valve saate lõppedes saladuse.

Saatetiimil ei õnnestunud vanale naisele hingerahu tuua — Aljoša jäi leidmata. “Teaks ma vähemalt sedagi, kuhu ta maetud on. Saaksin end tema haual tühjaks nutta,” on Valve elu üks ja ainus soov.

Kallis lugeja, kas Sina oled kogenud sellist armastust? Kas Sinu elus on keegi, kellega suhe lõppenud, kuid keda jälle kohata sooviksid?