"Ei tasu süüdistada neid, kes ei suuda iseseisvalt Venemaalt oma sugulasi leida," räägib Lepik. "Esimene takistus on juba see, et meie tähestikud on erinevad. Venemaalt sugulasi googeldades ei leia. Samuti ei kasutata Venemaal ju Facebooki, seal on oma suhtlusportaal Odnaklassniki. Läänest on seetõttu sugulasi kergem leida kui Idast."

Suureks abiks saate tegijatele on see, et saateformaati toodetakse nii paljudes maades ning seetõttu on juba välja kujunenud päris korralik võrgustik. Nii näiteks on väga palju abi Venemaa "Sind otsides" saate tegijatest ning ka vabatahtlikest, kes inimesi otsida aitavad. Eestis on aga paar vabatahtlikku, kes just Venemaa saadete jaoks inimeste jälgi ajavad.

"See on üks suur sõbralik organisatsioon," kiidab Lepik, et omavahel ollakse abivalmis.

Samuti toonitab Lepik, et inimesi ei tohiks hukka mõista, kui nad pealtnäha lihtsate asjadega hakkama ei saa. Inimesele, kes pole oma sugulastega aastakümneid kohtunud, ei pruugi esimese telefonikõne tegemine olla üldsegi kerge ja siis ongi vaja teiste abi.

"Selliseid lugusid, mille lahendamine on liiga lihtne, me töösse ei võtagi," rääkis Lepik, et tasuta reisi saamise eesmärgil, nagu mõned kommentaatorid on vihjanud, pole keegi saatesse pääsenud.