"Sind otsides" viib kokku pikka aega lahus olnud õe ja venna
Kakskümmend viis aastat tagasi katkes õe- ja vennavaheline kirjavahetus ning lootus teineteist leida oli muutunud nullilähedaseks.
Olga elu on kulgenud nagu kõige pöörasema süžeega film. Esimesed eluaastad veetis ta Venemaal lastekodus, seejärel anti tagasi bioloogilisele emale, kellele tütar oli pehmelt öeldes koormaks. Nelja-aastane Olga põgenes koduse vägivalla eest metsa ja elas seal looduse armust, kuni suure juhuse tahtel leidsid ta head inimesed Eestist ning tõid nälginud lapse oma kodumaale, et ta siin terveks ravida.
"Eestis algas minu lapsepõlve õnnelikum osa," meenutab praegune viie lapse ema Olga hea sõnaga kasuvanemaid. Oma päritolu ja vene keele unustas Olga kahe kuuga ning seetõttu muutus keeruliseks ka suhtlemine Venemaa lastekodudes kasvanud vend Vladimiriga, kellega aeg-ajalt kirju vahetati. Kuni side katkes hoopis.
"Ma olin kahekümne-aastane ja unistasin uuest suurest perest, mille ma endale ise loon,“ põhjendab Olga noorusrumalust, mille tagajärjel kaotas ta Vladimiri, oma ainsa veresugulase, silmist. „Mingil ajal ei tundunud ta mulle oluline, aga mida aasta edasi, seda rohkem ma temast mõtlen ning seda tähtsamaks on mulle venna leidmine muutunud. Hetketi tundub, et Vladimir on veel rohkem minu liha ja veri kui mu lapsed.“
Vladimiri jäljed viisid Ukrainasse, Volõõniamaale, kust oli pärit tema naine Tatjana ja kust olid Olgale saadetud ka viimased kirjad. Venna otsinguid raskendas asjaolu, et pärast abiellumist oli Vladimir võtnud endale abikaasa perekonnanime. Ometi saatis otsijaid edu ja Lutski linna lähedal maal elav Vladimir oli hingepõhjani liigutatud, kui taasleidis oma „väikese“ õe.
"Nagu tükk minust oleks tagasi pandud,“ tunnistas erusõjaväelasest mees, kelle jaoks hingeliigutus on üliharv meeleseisund. Ka Olga tõotas, et ei lase oma suurt venda enam kunagi silmist ega südamest.
“Sind otsides” on ETV ekraanil laupäeviti kell 20:00.
