Natalja lahkus koos eestlannast ema ja õe Svetaga isa juures Aserbaidžaanist vaid 2-aastasena, mistõttu on tal oma varasest lapsepõlvest vaid mõned ähmased mälupildid. Ema käest kuuldu põhjal teab Natalja, et teekond tagasi Eestisse võeti jalge alla, kuna isa perekonna keeruliste suhete, veidrate kommete, võõra usu, pitsitava vaesuse ja ületamatu keelebarjääriga oli võimatu toime tulla.

Natalja ema ja isa lugu sai alguse Eestis, kui isa sõjaväes aega teenis. Abielluti kiiresti, saadi kaks kaks last ja pärast üürikest õnneaega saabus karm reaalsus - tuli aeg minna peigmehe koju Aserbaidžaani, kuna sealse kombe kohaselt on laste kohus vanemate eest hoolitseda. Nii sattusidki Natalja ja Sveta koos vanematega karmi moslemiriiki, mis muutis kõigi saatust igaveseks.

Natalja, kellel tekkis aja jooksul järjest enam küsimusi, otsustas hoolimata ema hirmudest ja juttudest isa üles otsida. Õde Sveta kinnitas saatejuhile, et ta rõõmustas väga Natalja otsuse üle, ent teda isa leidmine ei huvita, sest ta ei taha emale haiget teha. Aserbaidžaani sõites ütles ka Natalja emale, et läheb väiksele puhkusele Soome – lihtsalt, et ema ei muretseks.

Aserbaidžaanis aitasid saatemeeskonnal Natalja isa ja sugulasi otsida kohalikud vabatahtlikud. Esimene kohtumine oli Nataljal juristist täditütrega Bakuus, kellel on mõlemast eesti onutütrest palju mälestusi. Natalja mäletas teda vaid juttude järgi, kuid nende kohtumine oli nagu hingesugulaste kokkusaamine ning täditütar rääkis ka, mida arvati Natalja ema põgenemisest tema perekonnas.

Seejärel algab pikk bussisõit läbi Aserbaidžaani, isa kodukülasse. Kohtumine pakkus palju üllatusi, sest hoolimata südamevalust oli isa otsustanud oma eluga edasi minna ja uue pere luua. Natalja sai selles pere väga sooja vastuvõtu osaliseks, leidis oma küsimustele vastused ja leidis hingerahu.