Stand-up koomik Daniel Veinbergs arvustab: “Vanamehe film” on uskumatult idiootne kõige paremas mõttes
Filmi stsenaristid Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa on öelnud, et tegelane Vanamees sündis soovist teha lolli nalja. On rõõm näha, et soov teha lolle ja lapsikuid tempe pole kuulsuse ja eelarvega seotud pinge saabudes kuhugi ära kadunud. Sõnastan end ümber: loll nali on äge siis, kui seda teevad intelligentsed inimesed, kes ei võta end tõsiselt. No kuulge! Castida oma filmi kuldgloobusele nomineeritud Märt Avandi ning paluda tal teha stuudios mikrofonisse lehmahäälitsusi on vaid üks tõestus paljudest, et poisid tegid Eesti komöödia lõpuni ning ma pean oma ameti maha panema. Filmis ei ole isegi aru saada, et tegemist on Avandi häälega! Ma ei suuda mõelda midagi sellest naljakamat.
Muidugi süžee poolest film midagi revolutsioonilist ei paku. Tegemist on klassikalise Hollywoodi narratiivi skeletiga, mis on ka loogiline valik, sest poolteist tundi seosetuid lühiklippe ajaks inimestel pea valutama. Lihaks filmi luudel on tegelikult kogum sketšidest ning jämekoomikast, mis vähemalt minu jaoks ongi Vanamehe essents (peale virtsahaisu.)
Stand-up koomikuna hindan peenet oskust ajada toatäis haritud koorekihi rahvast südamest naerma stseeniga, kus siga peeretab kolm korda. Iga peeruga muutus naer kinosaalis aina valjemaks, sest tegelikult lisab iga kõhupuhitus naljale midagi uut ja leidlikku. Justnimelt leidlikkus on selle filmi võtmesõna. Seda nii kirjutatud naljade kui visuaalse kujunduse poolest.
Visuaalne külg selles filmis on tõesti väga rikkalik. Peidetud aardeid leidub linateoses rohkelt. Keegi on päriselt viitsinud välja uurida, millised nägid hapukoorepakid välja kakskümmend aastat tagasi ning need siis miniatuursel kujul pisikese pintsliga välja maalinud. Mille jaoks? Et suure vaevaga täita kõigest ühte sekundit sellest sisutihedast kingitusest, milleks on “Vanamehe film.”
On näha, et terve meeskond oma ala parimaid stsenariste, näitlejaid, produtsente ning visuaalkunstnikke on tõsiselt ajusid ragistanud, et see linateos saaks tegelikkuseks. Tõsiselt ka, ärge oodake selle filmi lekkimist internetti. Läheme kinno ja toetame oma inimesi, kes meie pisikesel emakeelsel turul viitsivad luua päriselt originaalset sisu, mis meie külma ja pimeda sügise vähegi rõõmsamaks muudab. Ja võtame šõbrad kaaša.
