Stand-up koomik Rauno Kuusik arvustab Kanal 2 uusi naljasaateid: tuli välja tõsiasi, et on puudus headest komöödianäitlejatest

 (69)
<em>Stand-up</em> koomik Rauno Kuusik arvustab Kanal 2 uusi naljasaateid: tuli välja tõsiasi, et on puudus headest komöödianäitlejatest
"Alo" / Foto: Kanal 2

Comedy Estonia stand-up koomik Rauno Kuusik üritab anda võimalikult subjektiivse hinnangu Eesti telemaastikul toimuva kohta. Möödunud kuul võttis ta ette "Intriigikogu", täna avaldame aga täismahus tema mõtted Kanal 2 teiste naljasaadete kohta.

Kanal 2 on võtnud südameasjaks teha neljapäev, nädala kõige igavam päev, naljakaks, huumorisoont kõditavaks, ning anda eestlaste kõhulihastele parim trenn pärast nalja “Neeger päevitab” sündi. Selleks on pandud välismaine komöödiafilm algama alles 22:30, kuid vilunud huumoriekspert nagu mu visiitkaart seda ka ütleb (kui mul see vaid oleks), tean ma, et kõigepealt on soojendusesinejad ja siis tuleb õhtu peaesineja. Kes on siis meie kodumaised huumorikad soojendusesinejad “Alo” ja “Su nädal kõlab tuttavalt”?

“Alo”

Kui keegi tahab teada, kui kaugele on nõus minema näitleja Tõnis Niinemets, et saada tasuta Škodat, siis tuleb vaadata uut komöödiasarja “Alo”. Visuaalselt meenutab sari kõige rohkem selliseid välismaa komöödiasarju nagu “Kontor” (“The Office”), “Moodne Perekond” (“Modern Family”) ja “Pargid ja Rekreatsioonikorraldus” (“Parks and Recreation”). Ainult väike erinevus on — nimelt on eelmainitud sarjad võitnud tohutult auhindu ja neis kõigis leidub selline huvitav komponent nagu huumor. Ma julgen pakkuda, et need kaks asja on omavahel seoses. Samas ei saa nüüd hakkata täiesti “Alot” maha tegema, sest omad naljakad komponendid on ka “Alos” ja nüüd ma nimetaks järgemööda need kõik — Märt ja Priit Piusi tegelased vennad Bambergid ning Küllike Saldre tegelane koristajatädi.

Seotud lood:

“Alo” on lavastatud mokumentaalistiilis. Mokumentaal on lavastatud dokumentaaližanr, kus kujutatud tegelased on kas välja mõeldud või mängivad kujutatavad persoonid võimendatud versioone iseendast ning selle puhul on väga tähtis osa pildikeelel. Ühest küljest tuleb hoida kaameratöö ja montaaž tõetruu nagu dokumentaalis, kuid samas tuleb hetkede asemel, kus dokumentaalis on tavaliselt tõeline emotsioon ja midagi ehedat, leida hoopis midagi absurdset, naljakat, koomilist. Seetõttu tundus, et kaamera ei aidanud kaasa, sest kuigi üritati imiteerida eelnevalt mainitud välismaa sarjade visuaalset keelt on mindud liiga palju suumitamisele — kaamera sõitis tegelastele sama palju sisse-välja kui ma ARK-i eksamil parkimist tehes. Sellist suumitamist telekast nähes mõistsin eksamineerija lausutud sõnu: “Vabandust, aga mul vist hakkab paha.”

Situatsioonikomöödia jaoks oli naljakaid situatsioone kurvastavalt vähe, mistõttu soovitan stsenariste juurde võtta, kuna hetkel vaatas tiitritest vastu ainult üks nimi — Kait Kall. Samas lugesin, et keegi Birgit Kermes, kes on ka sarjaga seotud, rääkis, et kirjutamisprotsess oli kollektiivne ponnistus. Kahju, et siis üks omade seast niimoodi patuoinaks määrati.

Peategelase Alo kohta oskan öelda, et huvitekitav ta ei ole — liiga püüdlik, liiga naeratav ja liiga kringel. Raske on komöödiasarja peategelasele kaasa elada, kui ta on rohkem halenaljakas kui naljakas. Lisaks tuli “Alos” välja ka tõsiasi, et on puudus headest komöödianäitlejatest. Priit Võigemast tegelane on üks-ühele Priit Võigemastiga. Ainult rohelise Škoda lips on juurde pandud. Rein Pakk on täiesti uus nimi, aga tundus, et valitud pigem välimuse tõttu ja Uku Uusbergi, kes mängib autoremondimeest Guidot, mäletan vaid telefoni pärast. Tegelased pole välja kirjutatud ja valmis viimistletud. Ainult vennad Bambergidel (Märt ja Priit Pius) on olemas karakteritele omane taust, hääl ja hoiak, mistõttu jäävad nad koheselt ka meelde. Vaataks hea meelega pigem nende seiklusi ja juhtumisi, kui solaariumis magama jäänud Tõnis Niinemetsa kehastatud Alot.

"Su nädal kõlab tuttavalt" / Foto: Kanal 2

“Su nädal kõlab tuttavalt”

Komöödia üks peamisi komponente on aeg. Tuleb teada palju mingi nali aega võtab, kuidas ajastada nali nii, et see oleks huumorisoont kõige rohkem krabavam ning kindlasti tuleks ka teada, millal nali lõpetada ehk millal naljaaeg on otsas. “Su nädal kõlab tuttavalt” (edaspidi SNKT) kord sai sellest aru ja kord mitte.

Alustada saadet koheselt sketšiga toimetuse koosolekult oli hea valik. Saab tutvustada tegijaid, anda avapaugu saatele ja demonstreerida oma huumorilihast. Avasketši puhul tekkis tunne, et SNKT-d kimbutab sama probleem, mis “Alo” sarja — kaamera suumitas rohkem kui kõik eesti isad kokku, kes 90ndatel ostsid endale VHS-kaamera ja arvasid, et on laksust Hitchcockid ja Spielbergid. Õnneks kestis sketš piisavalt ning saade saigi käima. Elava publiku ees saate salvestamine, või siis osaliselt, on vägagi tervitatav, sest esiteks saavad saatejuhi esitatud naljad reaalse vastukaja ehk naeru ning tekib vaatajatel ka tunne, et ikkagi vaadatakse huumorisaadet. Ainult, et oleks võinud appi võtta legendaarse Arlet Palmiste — mees, kes suudaks ka ka üles kütta ka “Jõulutunneli” saatepubliku.

Kokku oli tunniajase saate peale kokku 6 sketši: “Piinatud Geeniused” — eesti meesnäitlejad vestlemas viskiklaasi taga nagu galantsed härrasmehed, aga tekstiks oli valitud anonüümsed netikommentaarid; “Eesti otsib supersaatejuhti” — paroodia superstaarisaate castingust, mis oli vürtsitatud tugeva eneseirooniaga. Iga saatejuhiks saaja viskas endale puid alla ja žürii tutvustamisel visati neile puid alla. Kõige nõrgem castingul osaleja Mart “Soovin sulle edu litsidega” Sander. Juba pärast paari osalejat oli arusaada, milles nali on ning siis hakkas sketš venima. Lisada sketši vahele reklaamipaus tegi kogu asja pikkuseks pea 15 minutit. Kolmas sketš oli uue saatejuhi Mart Müürisepa soolo “Pealtkuulaja”, mis oli kõigist kuuest kõige nõrgem. Sketši alguses lubati analüüsida suve suurimat hiti, mis pani mind lootma, et ette võetakse räppar nublu mõni pala. PS! Saladuskatet kerigtades, siis nublu on tegelt Üllar Jörberg. Analüüsiti hoopis Elina Borni ja Jüri Pootsmanni lugu “Midagi midagi Suvi midagi midagi Armastus”. Neljanda sketšina võeti poliitikute ütlemised teleintervjuudest ja strateegilistele kohtadele pandi suu peale ruutudest sigri-migri ja heli asendati piiksuga, et tekiks tunne nagu nad ropendaks — nii suurt lati alt minekut nähti viimati siis, kui Läti endine valuuta masu ajal kolinal kukkus. Peale teist reklaamipausi tuli massiivne, teisisõnu liiga pikk, sketš teemal, kes poliitik millisest erakonnast lahkus. Saatejuhtide esitatud tekst oli tihe ja kohati väga tabav, aga tempo oli kuidagi aeglane. Ei aidanud kaasa ka sini-must-valged mesimummud, mis selja taga ekraanil lendasid. Pigem oleks oodanud päris nägusid näha, mis oleks andnud võimaluse mõned naljad visuaalselt lahendada. Ja viimane sketš “WTF Diskominut” oli tõesti WTF (eestipäraselt MV).

Saatejuhid Katariina Tamm ja Mart Müürisepp üllatasid mõlemad positiivselt. Mõlema naljade esitus oli sujuv, ladus ja mõnus kuulata. Lisaks tundusid sketšide vahel olevad naljad kõige tugevam osa saatest. Eriti jäid meelde paavsti kohta lennanud killud ja Mihkel Raua perenali. Omavaheline keemia vajab veel töötamist, aga see on ilmselt aja küsimus, kuna näha oli, et soojust kahe saatejuhi vahel on.

Tiitrites paistis silma meeldiv tõsiasi, et “Su nädal kõlab tuttavalt” on panustanud korraliku kirjutajate tiimi loomisele. Küsimus tekib aga miks pole originaalmaterjali? Kõik šketsid on juba läbi leierdatud ja varem meilgi tehtud. Enamus “Tujurikkuja” poolt ning paremini. Mistõttu tuleb tõdeda, et nagu eelmine kord Kanal 2 saadet “Intriigikogu” (puhaku ta rahus) arvustades, tuleks “SNKT” tiimil end vabaks lasta, saade soovitavalt poole tunniseks teha ning siis täiega hullu panna, sest muidu läheb vaataja järgmine nädal soojendusesinejate ajaks mõnele teisele kanalile.