TÄISMAHUS: "Radari" intervjuu Õnne-rollist tüdinud Anne Veesaarega: kui näitlejad lahkuvad seriaalidest, siis ma aplodeerin neile

 (12)

"Õnne 13st" Marena rahva mällu sööbinud näitleja Anne Veesaar rääkis eile õhtul Radari saates avameelselt 22 aastat kestnud seriaalirolli mõjust tema karjäärile ja elule.

Kui tihti pead endale meelde tuletama, et Sa ei ole ainult “see Mare” ja et suudad palju rohkem?

Ega mina ei tuletagi seda endale meelde. Seda tuletatakse mulle kogu meelde, et ma olen see Mare. Ma olen mitu korda otsustanud, et ei tee enam seda. Aga isegi, kui ma praegu jätaksin selle pooleli, siis seda on tehtud üle 20 aasta. Ta on olemas, on inimeste mälus ja ma ei pääse sellest mitte iialgi. See on ühelt poolt väga traagiline ja teiselt poolt on ka traagiline. Minu jaoks on see muutunud juba
hävitavaks. Päriselt.

Täna hommikul liinibussis üks proua hakkab rääkima, et oi mina olen ka Margna ja kuidas teil selle Margnaga niimoodi läks ikka. Mina mõtlen, et millest ta räägib ja kerin siis tagasi minevikku, et ta räägib mingist kümne aasta tagusest Õnnest, mis minu jaoks ei ole enam midagi. Ma olen selle teinud, minna lasknud ja unustanud, eks ole. See on see taak, mida ma vean endaga kaasas kogu aeg.

Ma ütlen, et see on mu juba hävitanud. See on mu tapnud! Sellesse ma olen surnud. See, et on tekkinud teatud kuvand inimesest ja teda on raske kellegi muuna juba kujutleda. Lavastajatel täpselt samamoodi. Ja ma ei saa seda pahaks panna.

See on mõnes mõttes paradoksaalne, sest kui Õnne tuli su ellu, siis laiem publik ei tundnud sind...

Noh, ei teadnud mu nime keegi, ega nägu ammugi mitte. Tol korral ma olin tänulik ja me pidime seda seriaali tegema kevadeni. Aga sellest kevadest on saanud juba 22 kevadet. Ma ei tea ju, mis mul on tegemata jäänud või mis tööd saamata jäänud selle tõttu, aga ta on mõjutanud seda, et minul on see pitser peal igaveseks. Isegi nüüd, kui ma ei teeks enam ühtegi seeriat, olen see “Õnne Mare”.

Eks muidugi avalik tähelepanu oli alguses meelitav, aga nüüd on ta muutunud niisuguseks, et ma olen ettevaatlik, kuhu ma lähen. Ma ei lähe kunagi suurtele festivalidele, kus on hästi palju inimesi koos. Paljud neist on ülemeelikud ja tulevad siis jaurama, et „kuule Mare”. Ma ei lähe lihtsalt sinna. Kui näitlejad lahkuvad seriaalidest, siis ma aplodeerin neile. Marika Vaarikule — äge, Marika, äge, — kui ta läks ära “Kättemaksukontorist”, või Märt ja Ott läksid ära. Kihvt, tublid.

Mis on Sind nii kaua seal hoidnud?

Ma ei tea, mingisugune tänutunne partneritele vist eelkõige. Mulle on öeldud ka, et kuidas te siis aru ei saa, te olete ju rahva oma. Te oletegi rahva oma, me peamegi teid katsuma siin, kui te olete kusagil, Käsmu folgil, eks ole… Jaa, ma saan kõik aru, ma olen 20 aastat rääkinud: see on nii tore, meil on nii tore pere seal, Alma ja Allan ja meil on nii tore üksteist näha ja kõik. Jah, see kõik on nii, aga seda on minu elus liiga vähe. Mul on suuremad ambitsioonid, kui olla mingi vana seriaalinäitleja.

Oma tükke või projekte valides mõtled selle peale, et tahad ennast teostada, teha ühe ägeda rolli, mis publiku pahviks lööb?

Niimoodi ma ei julge mõelda, sest äkki läheb p***e, ja ma ei löögi kedagi pahviks oma rolliga. Tegelikult lähtun ikkagi teemadest, mis on mind kuidagi erutanud või mille üle ma olen mõelnud, või millele ma olen tahtnud vastust saada. „Head ööd, ema” oli sellest, kuidas jõuab inimene nii kaugele, et ta lõpetab selle maise elu. Vist polegi kedagi, kes ei ole mänginud selle teemaga oma elus — et ma lõpetan selle. Kaasa-arvatud mina. Andrus Vaarik ütles mulle, et ei, see on hea mõte, aga selle võib alati homseks lükata. Enesetapu, eks ole. Seda ei pea täna tegema, lükkad homseks.

Vabakutselise elu Eestis on väga raske, sest näitlejaid on ju tohutu palju, konkurents on ääretult tihe. Ja võimalus, et sind vabakutselisena kuhugi riigiteatrisse kutsutakse, on peaaegu kaduvväike. Ei saagi sellele lootma jääda siis. Kui sa tahad seda tööd teha, siis tuleb ise midagi ette võtta.

See etendus "Kahtlus", mis praegu siin teeme räägib sellest, et kahtlus võib olla sama tugev kui veendumus. Siin on väga palju teemasid: armastus, usk, mida iganes. Kuna mulle tundus see materjal nii hea, siis loomulikult võtsin ma endale naispeaosa. Läksin koos sellega lavastaja juurde, et selline näidend ja ülejäänud tegelased valid sina. Aga ma ei lähtu ainult ühest rollist, vaid ikkagi sellest teemast, millest tahan rohkem teada saada.