Täna PÖFFil: soovitab Tristan Priimägi
7. detsembri kavast on Tristan välja valinud järgmised filmid:
Tropa de elite ’
Režissöör: José Padilha
Neto ja André Matias — kaks parimate kavatsustega ametisse astunud politseinikku satuvad koolipingist keset korruptsiooni ja korralagedust Rio de Janeiro politseis. Ühelt poolt politseijuhtide plaan puhastada paavsti visiidiks mõned slummid kurjategijatest ning teiselt poolt kahe idealisti kava petta välja osa politseijuhtidele makstavast altkäemaksurahast ja kasutada seda politsei autode korrastamiseks nihutab paigast õhkõrna tasakaalu ja edasine on juba klassika — esmapilgul juhuslikest sündmustest kasvab välja vägivald, mis ei peatugi.
Filmi stsenaariumi on režissöör Jose Padilha kirjutanud koos endise BOPE politseiniku Rodrigo Pimenteliga. ELIITRÜHM on karm ja realistlik sissevaade Rio de Janeiro favelades (slummides) tegutsevate narkokurjategijate ja Brasiilia politsei vahelisse sõtta. Neile, kes on näinud “Jumala linna” (PÖFF 2004), on teema tuttav, seekord vaadatakse seda maailma aga politsei poolelt. Läbi kolme korravalvuri loo näidatakse korrumpeerunud politseisüsteemi, milles on vaid üks usaldusväärne osa — 100-meheline eriüksus BOPE. Kuid ka nende korruptsioonist puutumata ja eritreeningu saanud meeste käsutuses on vaid toores jõud ja relvad. Neid aga kasutatakse tihti väljaspool seadust. Filmi tegelaste seisukohalt vaadates muud lahendust ei paistagi. See ongi mõtlemiskoht.
Film pälvis tänavusel Berliini filmifestivalil parima filmi Kuldkaru auhinna.
Aivo Vaske
Festivalid ja auhinnad: Rio de Janeiro, Berlin (Best Film), Karlovy Vary, Edinburgh, Athens
Vaata treilerit!
Bumaznyi Soldat
Režissöör: Aleksei German Jr.
Veneetsias parima režissööri auhinnaga pärjatud Aleksei German jun. filmi PABERSÕDUR tegevus leiab aset 1961. aastal Kasahstani steppides, kus arstist petegelene Danja valmistab ette kosmonaute esimeseks lennuks Kuule.
Ühest küljest pole tegu lihtsa filmiga, sest see asub sügaval vene kultuurikoodide ja 1960ndate aastate ajaloo kontekstis. Film nagu otsiks vastust küsimusele “kes me oleme?” ja “millistest vastuoludest me pärineme?”. Teisalt on filmis midagi universaalset, sest see tabab meeleolu, milles viibib täielikus isiklikus, mehelikus, professionaalses ja globaal-ajaloolises kriisis vibiv inimene. See on pidev migreen, mille kohta peategelase isa, kuulus kirurg, ütleb: “See on konflikt, kus ajukoor saab kaks vastandlikku signaali. Sisemine impulss käsib sul teha ühte, aga sina sunnid ennast tegema midagi teist. Tavaelus juhtub seda pidevalt, kuid mõnikord on konflikt nii tõsisene, et sellest tekib haigus. Kas see, mida sa teed, on su inimloomusega vastuolus?”
Visaalselt on film harukordselt veenev, peen ja terviklik. Ei mingit esimese Kuu-lennu glamuuri. Pruunid-hallid toonid, lörts, Kasahstani muda ja Moskva rõskus. See on intelligents, mis vaikselt elust tühjaks voolab. Ning selle keskel teeb tõeliselt ereda ja küllusliku näitlejatöö kaunis Tšulpan Hamatova.
Filipp Kruusvall
Film võitis parima režissööri ja parima operaatori preemia tänavusel Veneetsia filmifestivalil.
Festivalid ja auhinnad: Venice (Best Director, Best Cinematography)
