Telearhiivi minevik ootab kaitsmist

Kui ETV keldrisse peidetud tuhanded tunnid pildi- ja helimälu jäävad rahasüstita, võib uute saadete iga sama lühikeseks jääda kui kunagise raskekahurväe Alice Talviku, Valdo Pandi, Ruth Peramets-Püssi ja Moidela Tõnissoni kustunud saateil.

Ringhäälingunõukogu vastne juht Andres Jõesaar on telemaja keldrites ja koridorides sisalduvat nimetanud eestlaste kultuurimäluks ning otsustanud võtta telearhiivide ümbersalvestamise ja kaasajastamine oma pühaks kohuseks, kirjutab Postimees.

Ometi raputas Riigikogu rahanduskomisjon nõukogu soovile — saada selleks aastaks Eesti Televisiooni (ETV) ja Eesti Raadio (ER) arhiividele kokku üheksa miljonit lisakrooni — vastuseks üksnes pead.

Peagi esitab kultuuriministeerium järgmise aasta eelarvetaotluse, mis samuti ei ETV-le ega ERile rõõmusõnumit ei kuuluta: tänavusega võrreldes ei luba rahandusminister kulutusi mitte mingil juhul suurendada.

Päevast päeva näppude vahel filmilinte rullivad teletöötajad tunnistavad, et hoolimatu suhtumine telemälestustesse saadab ETVd juba aastakümneid.

“Meil loetakse aega enne ja pärast 1976. aastat,” räägib ETV filmifondi juhataja Kadri Kanter. Siis lõõmas Tallinna lähedal Rakus asunud arhiivihoones poisikeste süüdatud tulekahju.

“Ja need, mida ei hävitanud leek, said tugevasti kannatada kustutusvahu või -vee tõttu,” lisab omaaegne ETV juht, praegune telemuuseumi eestvedaja Voldemar Lindström.

Raku hoidla polnud telemaja sugugi ainus säilitushoone. Üksteise järel kuhjati linte ka raadiomaja ja Eduard Vilde majamuuseumi hoovil asuvatesse garaažidesse, kuniks uut telemaja ehitati. 1980. aastatel tabas aga telemajja kokku tassitud arhiivi uus löök — iga kvartali lõpus saabus majja riiklik likvideerimiskomisjon, mis ruumi- ja lindipuudusel ohtrat puhastustööd tegi.

“See oli puhas plaanimajandus, lintidelt oli vaja ju hõbe kätte saada,” meenutab Lindström. Nii jäeti paljuski alles vaid võimule vajalik — parteikongressid, riigijuhtide kohtumised. Samal perioodil hävisid lindipuudusel ka paljud lastesaated.

Viimased viis aastat on telemajas tegeletud aktiivselt vanade filmilintide läbivaatuse, puhastuse ja katalogiseerimisega.

Ja on selgunud, et ühelt poolt televisiooni kunagise spetsiifika tõttu (saated läksid toona otse-eetrisse), teiselt poolt aga hoolimatuse tõttu on mitmetest kunagistest hittsaadetest alles üksnes näidissaated.

Nii ei tasu arhiivist otsida ei “Horoskoobi” terviksaateid ega Valdo Pandi menukat sõjasaadet “Täna 25 aastat tagasi” ja eestlase- soomlaste ühisüritust “Naapurivisa”.

Läinud on ka omaaegse lemmiku Moidela Tõnissoni tantsusaade “Tantsusaal” (“Oi, see oli tore saade, Pravdas tegi Igor Moissejev selle pihuks ja põrmuks, sest seal tutvustati seltskondlikke lääne tantse,” meenub Lindströmile).

Paremini on läinud saadetel, mis pääsesid üleliidulisse telelevisse või rahvusvahelistele festivalidele. Näiteks Valdo Pandi ja Ene Hioni “Reportaaž mitte millestki”, mis jõudis telefestivalile Cannes’i, või Rein Karemäe “Reportaaž telefoniraamatu järgi”, mis läks üleliidulisele ülevaatusele.

Liiatigi viibib hulk eestlaste telemälu tänaseni võõrsil — Moskvas, Peterburis või Helsingis.

Ühe suurema kojutoomisena meenutab ta kuut tundi Georg Otsa jäädvustust, mille salvestusminuti tegid tuttavad venelased ETV-le eriti odavalt, üksnes 270 krooni eest.