Teletöötaja argipäev! Mihkel Kärmas on karmi käega ülemus: suvel puhka ja mängi, aga hooaja kestel võtame seljast seitse nahka!
“Neid hetki, kui olen kas otseselt või kujundlikult peast kinni hoidnud ja tumedaid mõtteid mõlgutanud, tuleb ette korra või paar hooaja jooksul. Aga need kipuvad jääva kaamosekuudesse, kui on näiteks veebruar-märts. Eks kõigil on siis energiatase all ja patarei tühi. Aga näed, siin ma ikka olen!” muigas ta.
Mõtteid viib Kärmas mujale ekstreemspordiga tegeledes, harrastates mäesuusatamist ja purjelauasõitu. “Kui teed kõvasti tööd ja panustad tohutult endast professionaalses plaanis, siis pead ka kõvasti puhkama. Ja kui pole võimalust kärakat panna, nii et maa must, mis muuseas on halb mõte, siis on üks võimalus tegeleda vabaajategevustega, mis viivad mõtted jõuliselt mujale.”
Vaba aega Kärmasel pole terve “Pealtnägija” hooaja vältel ning samasugust pühendumust ootab ta ka oma meeskonnalt. “Sügisel läheme nagu meremehed merele ja kevadel tuleme tagasi. Loomulikult tuleb korraks hinge tõmmata, et mitte kohe end punasesse töötada, aga ma hoiatan ka oma kolleege, et suvel võib mängida ja puhata, aga hooaja kestel võtame teie seljast seitse nahka.”
Aastatepikkune teletöö ei ole Kärmast aga kriitika suhtes immuunseks muutnud ning ta tunnistab, et täiesti välja end lülitada ei saa. “Ükskõik kui paksu nahaga oled, tuleb teha vahet, kas kriitika on põhjendatud või mitte. Asjakohatu kriitika õpid kiiresti endast läbi laskma, aga et see ei tee haiget või ei kurna, nii ei saa öelda.”
Teiste kanalite tööpakkumiste kohta nendib Kärmas, et kuna ta telefoninumber on olnud mobiilide algusajast sama, võtab ta alati kõned võimalusel vastu. “Siiani pole mind ära suudetud meelitada siit majast ja eeskätt nende inimeste juures — nii need inimesed, kes mind ümbritsevad kui ka need, kellega lugusid tehes kokku puutun.”
