Kalvi-Kalle Kruusmäe üle on Riigi Teataja andmete kohaselt kohut mõistetud tervelt kaheksal korral alates liiklusväärteost lõpetades varavastase süüteoga ning möödunud aastal mõisteti ta kaheks kuuks trellide taha seoses juhilubadeta sõitmise eest. Noormees peab veebilehel rate.ee blogi, milles ta täpsemalt oma vanglaelu kogemust kirjeldab.

Viimane kohtuotsus oli 28. oktoobril 2016 ning päev hiljem läks värske reality-staar vangi: “Algul kartsin vanglat, kuna kuulsin igalt poolt, kui jube koht see kõik on jne. Minu vanglateekond algas Rapla arestimajast. Sealt edasi viidi mind Tallinna Vanglasse ja sealt edasi Viru Vanglasse. Raplas olin 7 ööpäeva, kõik oli tore, kuni suitsud otsa said. Seal ma nutsin oma naist (Helenit — toim.) palju taga, kuna ma ei saanud raskel ajal temale toeks olla,” kirjutab Kalvi.

“Iga jumala öö nägin unes oma naist, mõtlesin temale nii ööl kui päeval. Olin kurb, kuna ei saanud temaga olla, kui ta mind kõige rohkem vajas, enam seda viga ma ei tee. Olen elus väga palju vigu teinud ja enam ei taha,” tõdeb mees, et keeras valede sõprade tõttu oma elu tuksi.

Novembris viidi ta üle Viru vanglasse: “Raamatukogu oli kord kahe nädala tagant, ning siis sai ka ainult 5 raamatut võtta. Ma võtsin naise soovitusel kõige paksemad mida sai, kuid iga kord said raamatud mõni päev enne läbi loetud, kui uus raamatukogukülastus tuli. November möödus nii kiirelt, et ei saanud arugi. Vanglas lugesin raamatuid ajal, kui polnud midagi teha — muidu ma ei vaata raamatute poolegi. Poepäevad olid ka 2 korda kuus. Sealt sain osta vajalikke asju, toitu, kõneaega ja juua. Esimesel poepäeval sõin ennast haigeks nii, et arst tegi mulle kolm süsti kanni peale. Maost ajas hapet üles, kõht oli paistes, hammas ja pea valutasid. Need süstid mõjusid kiirelt õnneks, varsti oli juba hea olla. Need mõjusid nii hästi, et järgmine päev ei tahtnud jalgu alla võtta. Need tegid jalad tuimaks, lisaks tegid need veel kõhu lahti.”

Trellide taga tekkisid mehel ka unehäired, mistõttu määrati talle unerohud: “Magamine oli seal kõige hullem, minul vähemalt. Tihti ärkasin isegi rohtude mõjuajal öösiti üles, kuna südamesse lõid valud armastatud naise pärast. Raamatuid lugeda ma ka mõttega ei saanud, sest mõtted keerlesid ainult oma musi ümber. Õnneks saime omavahel kirju saata käsikirjas ja võimalusel helistada. Kui sain tema kirja või sain talle helistada, oli mu südames rahu. Olin õnnelik, kui sain musi häält kuulda.”

“Omast kogemusest võin öelda, kui teil on elukaaslane, pöörake talle tähelepanu. Mina seda ei osanud teha ja sellega kaasnes palju tülisid, mis nüüdseks on lahendatud, kuid aeg-ajalt hõõrutakse ikka nina alla neid hetki. Ma olin tol hetkel megaõnnelik, kui oma musi nägin, kuid vangla rikub inimese tundeid ja ma ei osanud seda rõõmu väljendada kahjuks. Ma olen rõõmus, et mul on nii ilus, tark, mõistev ja otsekohene naine. Kuid see otsekohesus tahab mul harjumist, sest mind on eluaeg ümbritsenud inimesed, kes räägivad ümber nurga. Kuid meie puhul on näha, et me oleme üksteise jaoks loodud!” sõnab lõpetuseks Kalvi-Kalle, kes vabanes vanglast 30. detsembril 2016.