"Tron: Pärand" nõuab ka esimese osa vaatamist

Ilusaks lõpetuseks sci-fi fänni aastale, linastus detsembris vaat, et üks enim promotud ja oodatud film "Tron: Pärand", mis on järg kolmkümmend aastat tagasi loodud filmile "Tron".

Filmi tegevuspaigaks on digimaailm, kuhu 27aastane Sam Flynn (Garrett Hedlund) oma isa, arvutigeeniuse Kevin Flynni (Jeff Bridges) otsingu käigus satub, viimane on seal olnud lõksus viimased 25 aastat.
Koos Kevini lojaalse usaldusaluse Quorraga (Olivia Wilde) asuvad isa ja poeg eluohtlikule teekonnale läbi visuaalselt vapustava küberuniversumi.

Et saada "Pärandist" täielikku naudingut, tuleks esmalt kindlasti ära vaadata esimene osa, seda selleks, et täielikult filmi süžeed mõista.
Kaks osa on omavahel rohkem seotud kui esmalt arvatagi võiks, teisalt aga nägemaks, kui suure hüppe on teinud arvutitehnoloogia viimase kolmekümne aastaga.

"Troni" esimene film on võrreldes tänapäeva võimalustega nagu algeline arvutimäng ja need, kes seda alles nüüd vaatavad ei oska seda tõenäoliselt päris nii hinnata kui inimesed seda 20 aastat tagasi tegid, kui värviteleviisor oli uudne asi ja arvutitest polnud paljud kuulnudki. Erinevalt esimesest on uue filmi tegevuspaik hoopis õhulisem ning võitlusstseenid näivad selle tõttu oluliselt efektsemana.
Palju aitavad kaasa 3D-efektid, kuid nagu nedne puhul ikka, võiks veelgi rohkem olla.

"Troni" eristabki klassikalisest filmist just tema tehniline pool, film on ülesehitatud mitte nii väga sisu peale kui just visuaalsele elamusele, mida selle kahe tunni jooksul jagub ikkagi küllaldaselt.

Kes teab, võib-olla vaatame 30 aastat hiljem "Tron: Pärandit" samasuguse pilguga nagu esimest praegu ning mõtleme: "nii algeline!"
Sellegipoolest, soovitan mõlemat Troni osa tõelistele sci-fi filmide austajatele, natukene retrot ja sinna peale tipptehnika töötluses ulmet ehk päris magus visuaalse naudingu amps!