“Tujurikkuja” produtsent Erik Moora: oli hea hetk lõpetada, et mitte alla käia, ära vajuda või lõputult ennast kordama hakata

 (239)
Mida arvas finaaliloost Dave Benton?
Erik Moora, Ott Sepp ja Märt Avandi
Erik Moora, Ott Sepp ja Märt AvandiFoto: Delfi kollaaž

Eile teatasid Märt Avandi ning Ott Sepp tänavuse “Tujurikkuja” võimsa finaalklipi eel, et sketšisari jätab vaatajatega hüvasti ning lõpetab tegevuse. Sarja tootjafirma Catapult Films produtsent Erik Moora valgustas Publikule otsuse tagamaid.

“Ütleme nii, et esiteks - eks ole teist juba tehtud ka, päris palju kordi. Teiseks on see selline saade, mille juures on meie töömaht päris suur,” loetleb produsent põhjuseid sketšisarja lõpetamiseks. Nagu Sepp ja Avandi ka hüvastijätuklipis esile tõid, siis töötab saate kallal igal aastal suur meeskond, mitte vaid nemad kaks, mis ehk kipub ununema.

“Oleme “Tujurikkuja" toimivasse mudelisse saanud, mis on küll iseenesest tore, aga tegijate jaoks põnevus ja seikluslikkus ikka kahaneb. Tahaks anda endale võimaluse mõelda välja uusi asju ning jõuluperioodil puhata ja perega olla, mitte tohutu hooga filmida, vaeva näha, eriefekte toota ja monteerida ööd läbi. Seda enam, et “Tujurikkuja” pole kunagi olnud majanduslikult suuresti tasuv projekt. Meil on olnud seda väga tore, lausa meeliülendav teha ning oleme saanud teha, mida tahame. Teisest küljest on see aga siiski väga kurnav,” nendib Moora ja lisab, et juba eelmisel aastal jäi “Tujurikkuja” ju tegelikult vahele, kuna mitmel meeskonnaliikmel olid kodus väikesed beebid, kelle kõrvalt ei tahtnud ega saanudki keegi liialt punnitada.

Seotud lood:

Lõpp saabub vaatamata asjaolule, et sketšisari on aastatega eestlaste seas ääretult populaarseks saanud - rahvas ootab igal aastavahetusel teleri ees justkui katarsist mõnest ühiskonda pitsitavast probleemist. Tugevama sõnumiga sketšidena mäletame küüditamisklippi, samuti hittlugu “Kannatame ära”, mis võtsid eestlaste ja eestluse kallal. “Tujurikkuja” tekitab diskussiooni, osutab olulistele valupunktidele ning on teeninud seeläbi ära midagi ühiskondliku tellimuse sarnast. Kas tasub ikka kriipsu peale tõmmata? “Just osaliselt sellepärast ongi mõistlik lõpetada,” leiab produtsent. “On hea hetk, et mitte alla käia, ära vajuda või lõputult ennast kordama hakata. Tundus, et on hea aeg.”

Moora sõnul mingit ühtset mõtteliini või sõnumit sketšidel tänavu ei olnud ega ole kunagi olnudki. “Läbivat sõnumit polnud. Oleme selle püüdnud alati maha tõmmata, kui see on hakanud tekkima. Mõte on lihtsalt eri teemadel lustida ja paaril ühiskondlikul teemal selgemalt seisukoht võtta. See aasta samamoodi. Ei ole nii, et me kogu saatega tahaks kuskile väravasse lüüa.”

Viimase “Tujurikkuja” meeldejäävaimaks klipiks jääb vaieldamatult “kaasajastatud” versioon 1987. aastal eestlasi vaimustanud Jüri Leesmenti ja Alo Mattiiseni loost “Ei ole üksi ükski maa”. Reet Linna, Tõnis Mäe ja teiste asemele olid sedapuhku kutsutud Eesti uue põlvkonna kõige säravamad lauljad-muusikud, kelle lahket ja veenmisvaba osalemist peab produtsent kodanikujulguse ilminguks. Ainsaks eakama põlvkonna esindajaks oli Dave Benton, kellele oli loos spetsiaalne rida kirjutatud. Noorte seas ka nahavärvi poolest silma paistev Benton oli produtsendi kinnitusel kergesti ja rõõmuga nõus klipis kaasa tegema, kuigi laulda tuli valusat fraasi: “Teab loodus vaid, teab isamaa, et neegri koht on Aafrikas.”

“Ta ütles mulle ka oma põhjuse: tema ise ju kogeb Eestis seda, kuidas sallimatus ja sallimatu kõnepruuk on saanud tavapäraseks ja tulnud tänavapilti ning ka mudiu täiesti normaalsete inimeste omavahelistesse suhetesse. Avalik sallimatus on saanud uueks normaalsuseks. Valdav enamus meie rahvast, kes pole sallimatu, vaid on avatud, sõbralik ja tore - nad ei ütle välja, mida mõtlevad, ega räägi oma suud puhtaks. On vaja, et ka mõistlikum pool inimestest ütleksid välja oma positsiooni. Tema hinnagul see laul seda teeb, esindab arvamust, mis netikommentaaride varju jääb - kus võiks olla rohkem eestkõnelejaid, aga ei ole.

Paroodias on äramainimist leinud ka rassi- ja pagulasvaenlane number üks ehk Kristiina Ojuland. Kas ei tulnud mõtet tedagi klippi kutsuda. “Ei, me ei tahtnud Kristiina Ojulandi kutsuda. Selle aasta sündmuste valguses on selline tunne, et üha vähem tahaks teda üldse kuskile kutsuda,” sõnab Moora.

“Tujurikkuja” lõppemist tähistas produtsent eile koos seltskonnaga vanu saateid läbi vaadates. “Mõned sketšid olid juba ununenud isegi,” märgib ta.