"Minul tol päeval võtet ei olnud, istusin varju all, lürpisin teed, ootasin, igavlesin. Midagi huvitavat ei toimunud, vaadata polnud midagi, ainult liiv, lõputu silmapiir ja lõõskav päike," kirjeldab ta Naistelehele, kuidas siis eemal liivaluitel märkas üht kükitavat beduiini, üleni mustas, kes kükitas seal veel tunde.

"Korraga olin aga täiesti rabatud ja see pilt sööbis mällu – kõrbeloojangus liivaluitel väike must kogu. Nii on nad mitu tuhat aastat kükitanud, vaadanud lõpmatusse, loojangusse, nagu teades, mis oli ja tuleb pärast neid, aru saades, mis on igavik. Olen tänulik, et sain natukenegi osa millestki, mida võib vist nimetada kõiksuseks," räägib Lichtfeldt.