Urmas Paet: võib-olla pärast "Seltsimees lapse" vaatamist pole nii iseenesestmõistetav, et siin alaliselt elavad inimesed pole pidanud vajalikuks eesti keelt mõista ega kõnelda
"Seltsimees laps" on väga mõjuv film. Nii inimlikult kui üldistavalt ja ühiskondlikult. Helena Maria Reisner teeb lapse ehk väikese Leelo rollis uskumatult hea töö.
Suur, suur aitäh ja tunnustus Leelo Tungal, režissöör Moonika Siimets, Helena Maria Reisner, Tambet Tuisk, Eva Koldits ja kõik, kes panustasid selle filmi tekkesse.
Ma väga loodan, et võimalikult paljud meist siin tänases Eestis vaatavad seda filmi. Ja lapsevanemad võtavad kaasa ka oma teismelised ja vanemadki lapsed.
Peale inimliku poole ja puudutuse võiks selle filmi vaatamine adekvaatsemasse kohta liigutada ka Nõukogude režiimi tegeliku olemuse mõistmise meie tänases Eestis. Kohati näib, et aja möödumine ei tule selle režiimi tegeliku kurjuse meelespidamisele kasuks. Ja paraku pole sellelaadne süsteemi kurjus ka tänapäeval maailmast kuhugi kadunud.
Võib-olla pärast "Seltsimees lapse" vaatamist ei ole nii iseenesestmõistetav, et Eesti 27 taasiseseisvusaasta jooksul ei ole kümned tuhanded siin alaliselt elavad inimesed pidanud vajalikuks eesti keelt mõista ega kõnelda ning nõuavad Eesti kodakondsust niisama või on sootuks valinud Vene passi ning sellele on mõistvaid ja isegi kaastundlikke kaasanoogutajaid. Et Eesti avalikku raha keerutatakse miljonite kaupa PBKsse. Et Narva ja Narva-Jõesuu vahel uhkeldab ikka veel postamendil Nõukogude tank toruga Eesti sisemaa poole. Et Eesti koolilapsed pannakse nõukogude estraadikontserti tegema. Ja nii edasi ja nii edasi.
Leelo Tungal on Nõukogude okupatsioonirežiimi olemust ka praegustele Eesti inimestele väga inimlikult ja traagiliselt avanud. Aga samalaadseid eesti inimeste ja perede tragöödiaid kannavad endas veel kümned tuhanded. Need ei ole unustamiseks.
