La Fete National

14.juulit tähistatakse Prantsusmaa rahvuspühana. Päeva hommikul toimub Euroopa suurim ning vanim regulaarne sõjaväeparaad. Tuhanded mundrikandjad marsivad mööda Pariisi peatänavat Champs-Elysee’d, tervitades Prantsusmaa presidenti, kõrgeid ametnikke ja väliskülalisi. Paraadi alustavad kadetid Polütehnilisest Intituudist ja Mereväeakadeemiast, nende järel jalaväelased ja motoriseeritud kompaniid, sel ajal kui taevas liuglevad Prantsuse õhujõudude lennukid. Patrouille de France’i aerobaatikameeskonna õhushow on üks meisterlikumaid kogu maailmas ning oma vaatemängulist pidupäevaetendust, milleks treenitakse mitmeid kuid, on nad vaatajaile demonstreerinud juba aastast 1931. Viimasel ajal on juurdunud komme kutsuda paraadile ka Prantsusmaa liitlaste üksusi. 2007. aastal juhtis marssi isegi Prantsusmaa põlisvaenlane Saksamaa.

VAATA VIDEOT:

Kui prantslased nimetavad seda päeva ametlikult La Fete National ehk Rahvuspüha, ütleb tavainimene lihtsalt -  Le quatorze juillet ehk „Neljateistkümnes juuli“. Mujal maailmas tuntakse seda päeva aga eelkõige Bastille’ päevana. Õhtul lööb üle Pariisi – ning ka teistes Prantsusmaa, Euroopa ja muudegi maailmaosade linnades helendama ilutulestik. Kümned tuhanded kogunevad Eifeli torni ümbrusse, et sellest valjuhäälselt juubeldades osa saada. Pariisis ei ole ülejäänud aasta 364 päeval sellele võrdset leida.

Mida õigupoolest 14.juulil tähistatakse?

Bastille’id me tänapäeval enam näha ei saa. Bastille’i väljak on suur plats, kus prantslased on harjunud oma poliitilise võite tähistama.  Õigupoolest tähistataksegi 14.juulil Bastille’i kindluse lammutamise aastapäeva. XIV sajandil ehitatud sünge kindlus töötas aastast 1417 riigivanglana. Sajandite jooksul hakkas Bastille sümboliseerima riiklikku terrorirezhiimi ja aadlike piiramatut võimu rahva üle. 14.juulil aastal 1789 ründas 900-pealine rahvajõuk vanglat, eesmärgiga saada enda valdusse seal hoiustatav püssirohi. Kindlus oli halvasti kaitstud ning langes peagi. Suure käraga hakati vange vabastama. Erinevalt ajaloofilmidest, mis kujutavad poeetiliselt tuhandete rõhumise ohvrite vabadussepääsu, oli tegelikkus hoopis teine. Kogu kindlusest leiti ainult 7 vangi ja need kaugeltki mitte revolutsiooni kangelased – 4 valerahategijat, 1 vägistajast krahv ja 2 nõdrameelset. Selles mõttes meenutab see pisut vangide vabastamis tsirkust juunipöörde ajal 1940.aasta Eestis.

Maharaiutud pead pilgutasid silmi

Bastille kui despotismi sümbol lammutati kivi haaval. Revolutsiooni vabadusideed aga vandusid peagi alla terrorirezhiimile. Revolutsiooni sümboliks sai giljotiin. Selle autoriks oli Pariisi arst, doktor Joseph-Ignace Guillotin, kelle sooviks oli, et kõik hukkamised toimuksid kiirelt ja efektiivselt. Giljotiini all lõpetas ka Prantsusmaa kuningas Louis XVI. Mõned kuud pärast kuningat astus tapalavale ka kuninganna Marie Antoinette ning hiljem üksteise järel ka revolutsiooni kunagised juhid. Kokku kaotas revolutsiooni käigus giljotiini all elu kuni 40 000 inimest. Vanim oli 92, noorim 14 aastane. Räägiti, et maharaiutud pead pilgutasid silmi ning üritasid rääkida. Tõde ei tea ka tänane teadus. Prantsusmaal kasutati giljotiini surmanuhtluse täideviimiseks kuni aastani 1977.

Revolutsioon sai lõpu Napoleoni riigipöördega pärast kümmet verist aastat. Rahvuspühaks muudeti 14. juuli aastal 1880 ning sellest alates tähistab Prantsusmaa seda päevana, mil võim vandus alla rahva nõudmistele. Vive la France!