"Kui näed suurt kunsti, siis unustad mõnikord, et selle taga on isik, kellel on loomulikult oskused ja tehnika, aga ka instinkt ja nägemus, mis on ainult talle omane. Selline, mis puudutab inimesi. Tõmbab nad endasse ja paneb neid vaatama. James Gandolfini oli üks selline inimene. Ühest paljudest tema rollidest oli just tema mängitud Tony Soprano karakteril nii palju sügavust, et paljud inimesed ei usu siiani, et nad pole sama isik," alustas Falco meenutuskõnet.

"Olen siin, et kinnitada, et James oli hoopis teistsugune. Temas oli palju soojust ja tal oli suur süda. Ta oli lahke ja haruldaselt helde. Mulle jäi mulje, et ta ei tundnud end tähelepanu keskpunktis kunagi täiesti mugavalt. Võibolla sellepärast, et ta kasutas iga võimalust, et seda välja öelda," tõi ta kõnesse naljaga sisse natuke helgemaid noote.

"Teda huvitas palju rohkem tuua esile inimesi, keda ta tähelepanu vääriliseks pidas. Näiteks, kui ta intervjueeris Iraagi sõjaveterane. Ta tegi seda nii eheda huvi, austuse ja alandlikkusega. Aastate jooksul liigutas mind enim just tema pühendumine oma perekonnale ja tuline ustavus inimestele oma elus. Küsige ükskõik kellelt - kui kellelgi oli midagi vaja, oli James kohal juba enne, kui jõudsid temalt midagi paluda. Te kõik teate teda näitlejana. Mul oli õnn tunda teda kui meest. Kümme aastat kolleegi, sarjas tema elukaaslase ja eraelus sõbrana. Just Jim kui inimene, see kallis mees, on see, keda jään ma enim igatsema," lõpetas Falco, pisaratega võideldes.