Juba mõned nädalad tagasi astusin Tallinn Viimsi SPAs kaalule. Mõtlesin alguses, et ei ma lihtsalt räägi teile sellest, aga nüüd olen emotsionaalselt valmis.
Olin eelneval õhtul jube elevil. Trenni oli ju mitu kuud metsikult tehtud. Hommikul jätsin isegi veejoomise vahele, ikka selleks, et number kaalul veel väiksem oleks. Kaalule astudes tõstsin oma nina taevapoole ja lootsin, et võimalikult paljud kuulevad mu treeneri peatselt saabuvaid kiidusõnu. Vaatasin veel uhkelt ringi , et noh mutid-kutid nüüd te alles saate! Ja siis ta ütles- miinus 2 kg!!!! Et nagu MIIIIS!?? Kaal lolliks läinud vä? Mina rühin nagu pöörane pull neli korda nädalas ja see tobe, mõttetu plastikust mühakas seal maas näitab- 2 kg! Mu nägu vajus nii mossi, ma olin nagu jalust niidetud- no ikka jube nördinud. Treener Siiri muidugi ütles rahulikult, et see on täiesti normaalne ja et mu lihasprotsent on tublisti paranenud. Aga keda huvitab, ma olen NAINE ja ma tahan olla SALE ja kaaluda vähe!!!! Ma arvan, et vetsus käiguga võtab mõni teine ka sama palju alla.. Meenus kohe kuidas üks mu vana sõber kurtis kord, et temal ka jube mure, kohe kui trenni pooleli jätab hakkab kaal kukkuma! Mölakas, ma ütlen!
Siiri ütles ka, et 70% kaalulangetusel sõltub toitumisest (mulle muidugi tundus sel hetkel, et ma lihtsalt ei kavatse enam mitte iial mitte midagi suust sisse pista, voh!). Osatakse teha väga tõhusaid toitumiskavasid tervele inimesele, aga mitte mulle. Ma olen paras pähkel toitumisnõustajatele, aga küll nad midagi välja mõtlevad. Tuju oli täiesti untsus kogu päevaks. Õhtul leidsin suur lohutust oma hästi kokkusuruvatest teksadest ja ühe toreda viina esitluspeost, sest see toimus õues ja kõigil olid suured vammused seljas. No ja loomulikult selle metsiku mure kummutasin pitsi! Sel päeval mõtlesin tõesti, et mina sinna trenni enam ei lähe, parem aelen edaspidi kuskil vahukoore vannis ja joon lohutuseks maasikatega vahuveini. Nüüd olen sellest numbrist muidugi toibunud. Uue kuuga loodan maha saada 4 kg ja see tähendab ei mingit alkoholi enam. Praegu tundub täiesti võimalik, aga noh kell ka alles vähe ja reede kaugel, eks näeb :)
Samas, ma ise tunnen muutust oma kehas, eelkõige peas. Riided istuvad paremini ja ma näen ennast ilusamana. Ja see on tegelikult minu jaoks kõige olulisem ning ikkagi suur samm edasi.
Reede hommikul proovisin algust teha ka tervislikuma toitumisega. Kell 7.30 külmkapi ust avades leidsin sealt jõhvikad ja maasikaid ning riisipiima, mida saan juua (sest see pole piim!) . Selge, siis valmib hommiku smuuti! Tegelikult ei armasta ma üldse magusat ja veel vähem mingit smuutit, aga otsustasin proovida sellegipoolest. Jõin pool klaasi ära ja mõtlesin, et ei maksa üle ka pingutada. Valasin ülejäänud osa lapsele ja elukaaslasele, kes veel magasid. Sosistasin neile, et kui ärkavad, siis ootab neid üks mõnus tervislik lonks. Seepeale ehmatas Simone end ülesse ja küsis hirmunult, kas siin majas enam iialgi võikut ei saagi?
Ise läksin vesiaeroobikasse. Peale 50 minutilist trenni tuli elukaaslane mulle järgi nagu ikka. Viimsi SPAst linnapoole sõites vaatasin, et ta on kuidagi imelik. Silmad sellised vesised ja näost punane. Ta ütles ka, et kurgus kipitab ja et ta sügeleb üle kere ja et üleüldse on jube paha olla. Ja siis korraga vaatas ta mulle hullupilguga otsa ja küsis „Krista – (ta ei kutsu mind kunagi nii ametlikult) mida sa sinna smuuti sisse panid?". Sellele järgnes pikk loeng, kuidas me oleme kolm aastat koos elanud ja kuidas mulle võiks meelde jääda, et mu kallis elukaaslane on siin maailmas vaid ühe asja vastu tugevalt allergiline ja see on maasikas! „Ja ma jõin veel sinu rõõmuks kaks klaasi! Kas sul on plaan mind mõrvata??!“ Uups...no kuulge, selline pisiasi minu kiires elus ikka lipsab meelest...vist....Mina läksin kenasti tööle ja tema koju tagasi, et oma allergiatabletid sisse võtta ja õhtuseks teatrisse minekuks jälle normaalseks saada. Ei tea kas teeks talle õhtul enne minekut maasikamaski rahustuseks...:)
Järgmisel nädalal jagan teiega aga üht müstilist kogemust. Lähen kohe varsti Viimsi SPAsse kristallvalgusteraapiasse, mis iganes see ka poleks! Hoidke oma meeled avatud ja ikkagi –elagu maasikad!
