Alates tänasest lisandub NaisteMaailma blogijate hulka Kroonika peatoimetaja ja «Sind otsides» saatejuht Krista Lensin!
Tulin NaisteMaailma toimetusse tegelikult ainult ühte ilusat märkmikku küsima, aga üks asi viis teiseni ja enne kui arugi sain, oli mul oma blogi, Luhta spordiriided ja Tallinn Viimsi SPA kolme kuu kaart. Need on just need kolm asja, millest olen varem kaarega mööda käinud. Täiega paras mulle, sest ega muud moodi minust asja ei saa.
Ma juba kujutan ette, kuidas kõik need inimesed, kes mind lähemalt tunnevad praegu valjuhäälselt naerma purskavad. Krista ja terviseblogi!? Olen terve elu trenni vältinud ja ma teeks ka praegu ükskõik mida muud, aga mitte sporti. Aga paraku ei saa ma enam valida, sest mu kõht on juba nii suureks paisunud, et ei mahu enam kuhugi ära. Alasti peegli ees võin veel oma kehaga rahul olla, kuid nii pea kui hakkan endale midagi selga panema, tekivad voldid ja läheb väga kitsaks. Appi, ja teleka pilt lisab ju veel täiendavad 5 kg.
Mu toitumisharjumused teevad mulle sõna otseses mõttes haiget. Igapäevased kõhuvalud ja oksendamine on mu lahutamatud kaaslased ja mul pole aimugi, mida ma valesti teen. Ja ei, see pole ainult pidutsemisest, kuigi väga tihti siiski ilmselt ka on. :) Peod teevad mulle kõige rohkem haiget. Näiteks hiljuti tundsin ühes sünnipäevalauas, et mu kõht lõhkeb nende valude kätte. Ja kujutate ette, see oli lihtsalt tavalisest kartulisalatist!? Tunnike sünnipäevalauas ja tunnike vetsus oksendamist. Kõige kurvem on see, et kõht jääb ju ikkagi tühjaks ja ma pean kõike otsast peale alustama!
Ühe olulise sammu parema elu suunas olen aga juba teinud. Hästi aeglaselt ja mõnuga suitsetades, silmad vidukil, istusin sõbranna juubelil lookas laua taga ja vaatasin inimesi enda ümber. Kõik lobisesid ja naersid ja kusagilt kaugelt kõlas midagi ABBA repertuaarist. Just sellised hetked meeldivad mulle üle kõige maailmas. Sa oled nagu seltskonnas ja ei ole ka, sest tegelikult on olemas vaid sina ja sigaretilõhn ja see liigutus. Liigutus, mida jumaldab iga suitsetaja ja millest me kõik oleme sõltuvuses. Aeglaselt ja mõnuga. Ja siis see juhtus. Tundsin, kuidas mul hakkab hing kinni jääma, õhku pole ja köha, mis mind haaras, hirmutas metsikult. Ma köhisin, ning kogu seltskond jälgis seda õuduse ja haletsusega. Pärast sellist atakki olin läbi kui kalts – silmad märjad, nina nohune, suitsulehast haisev. Hingeldasin nagu astmahaige ja proovisin end kuidagi tagasi normaalsusesse tuua.
«Mis sul viga on! Miks sa ometi ei mõista, et sa ei näe, kuidas su laps kooli lõpetab, kurat küll!» karjus mu peale keegi, kes minust hoolib. «Aga..,» proovisin leida vabandust ja tuhat põhjust, et mitte nõustuda olukorraga, mis oli niigi selge. Kuidas ma siis enam ei suitseta – mida ma siis teen!? Mõtted kihutasid peas ringi tohutu kiirusega ja ma mõistsin, et olen totaalses ummikus. See liigutus, see jumalik aeglane liigutus... Olin sõltuvuses. Juba ammu. Omaetteolemisest koos sigareti kirbe lõhnaga. Aga tütar! Tõepoolest. Ma ju olen elujanuline, teotahteline, väsitavalt üleorganiseeritud ja motiveeritud inimene. Tütar, tema ongi ellujäämise põhjus. Nüüd on sellest hetkest möödas 30 päeva. 30 päeva ilma suitsuta. Öeldakse, et nii kaua, kui mäletad, mitu päeva on möödas viimase sigareti suitsetamisest, pole sa veel vaba, aga igal juhul sinnapoole teel.
Olen oma kehaga jõudnud sinnamaani, kus ta enam ei kannata mu elustiili välja ning see on tema moodus mind pikalt saata. Midagi lihtsalt peab muutuma! Ennast tundes tean, et ilma selle blogita ma enda muutmisega hakkama ei saaks. Käiksin trennis täpselt kaks korda. Peale seda leiaksin 105 põhjust, miks ma ei saa sellega enam jätkata. Sööksin mitu portsu pelmeene ja rüüpaksin kokteili peale. Mul on vaja kohustust ja kohustus NaisteMaailma lugejate ees on minu jaoks piisav väljakutse. Võtan eesmärgiks 100 päevaga saada paremasse vormi ning unustada suitsetamine! Ja ausalt, ma küll ei kujuta ette, et mulle trennis käimine ja erinevad treeningud üldse meeldima hakkavad, aga okei, ma proovin. START!!!
