Kohtun Egon Nuteriga (63) tema Kalamajas asuva kodu aias pühapäeval. Ta on rääkides kord tõsine ja kord naerune, ütleb korduvalt, et „mina ka ei tea täpselt“, ja lisab siis jälle mõtte, mis on puhas kuld. On suur õnn, et tema anne on publiku ees juba neljandat kümnendit.

Millal oli sul viimati selline pühapäev nagu täna, kus said õndsas kodurahus sügiseses aias kohvi juua, ilma et peaksid kuhugi tormama?
Igasugust on olnud, nii rahu kui olemist. Viimati märkasin Prangli saarel viimasel etendusepäeval, et pean Vargamäele ka veel jõudma, „Kõrboja perenaist“ tegema. Olin selle täitsa unustanud, aga elus ei ole väljapääsmatuid olukordi. Ikka sain hakkama. Kui nüüd meenutada veel kord seda ilusat suve, siis ujuda sai ikka ju palju, aga tipphetk... Suve algupoolel olin hea sõbra juures Soomes. Ta on kunstnik, suur töömees ja ka elukunstnik. Viis mind oma puust laevaga Saimaa järvistule. Oli meeldejääv olemine, eemal igapäevast ja muidu töödest.

Enne sinuga kohtumist kuulasin Roman Baskini jutusaadet Vikerraadios, kus ta rääkis, et õnnelikud on need, kes tajuvad endas ära kutsumuse ega pudista end erinevate asjade vahele laiali, järgivad kutset. Palju on küsitud, mida Baskin õpetas. Mida sina talle õpetasid?
Mul on elukool mõlema Baskiniga, nii Romani kui Eino Baskiniga. Romka oli lavastaja, eriline mees, Vana Baskin oli rohkem näitejuht.