Egon Nuter: minusuguseid kände ei olegi nii väga enam alles
Kohtun Egon Nuteriga (63) tema Kalamajas asuva kodu aias pühapäeval. Ta on rääkides kord tõsine ja kord naerune, ütleb korduvalt, et „mina ka ei tea täpselt“, ja lisab siis jälle mõtte, mis on puhas kuld. On suur õnn, et tema anne on publiku ees juba neljandat kümnendit.
Millal oli sul viimati selline pühapäev nagu täna, kus said õndsas kodurahus sügiseses aias kohvi juua, ilma et peaksid kuhugi tormama?
Igasugust on olnud, nii rahu kui olemist. Viimati märkasin Prangli saarel viimasel etendusepäeval, et pean Vargamäele ka veel jõudma, „Kõrboja perenaist“ tegema. Olin selle täitsa unustanud, aga elus ei ole väljapääsmatuid olukordi. Ikka sain hakkama. Kui nüüd meenutada veel kord seda ilusat suve, siis ujuda sai ikka ju palju, aga tipphetk... Suve algupoolel olin hea sõbra juures Soomes. Ta on kunstnik, suur töömees ja ka elukunstnik. Viis mind oma puust laevaga Saimaa järvistule. Oli meeldejääv olemine, eemal igapäevast ja muidu töödest.