FOTOD | Hea tuju maaletooja aastast 1971! Kes on see heledapäine põnn, kellest on saanud üks armastatuim meelelahutaja?
Kui Eestis on üks mees, kes teab, kuidas hoida head tuju, siis on see Kristjan Jõekalda (48). Pilk rahva lemmiku pildialbumisse ütleb – huumor on Jõekalda saatus!
Telerežissöör Norma Jõekalda oli 33aastane, kui Kristjan sündis. Kristjan on korduvalt öelnud, et ta poleks saanud teistsuguseks kasvada, sest nende perele olid hea tuju ja rõõm alalised kaaslased.
"Emadepäeva eel oma emast rääkides mõtlen, et iga sõna või mõte on liiga vähe, sest ema armastus määrab elus kõik. Aga kui siiski püüda öelda, teen seda lihtsalt – meil on teineteisega vedanud." Selle ilusa pildi Kristjanist koos emaga Saaremaal tegi Kristjani isa Kaljo Jõekalda, kes oli legendaarne ETV operaator. Kaljo suri 2018. aasta sügisel.
Kristjan võib arvatavasti ainsana Eestis hõisata, et tema ristiisaks on Valdo Pant ja ristiemaks Moidela Tõnisson.
"Ristiisa põlvel istumist ma ei mäleta – olin mäletamiseks liiga väike. Ristiema, teleajakirjanik Moidela Tõnisson suvitas oma perega samuti Saaremaal ja käis meil tihti külas. Tema hoidis mind väga. Minu kui lapsega suhtles ta teistmoodi kui teised täiskasvanud. Teda huvitas mu arvamus, talle olid vestlused minuga olulised.
Moidelaga seoses meenuvad mulle ka peod Saaremaal, mille ootusest sain aimu, kui tundsin lõhnast, et ema teeb köögis kartulisalatit. Kui salati hõng heljus – järelikult pidi tulema tohutu trall. Meil oli Kuressaares Koidu tänava kodus suures toas tiibklaver – istusin selle all ja jälgisin tantsijate jalgu. Ega mina siis teadnud, kes on Nõmmik või kes Moidela või mõni teine kuulsus. Seltskond oli alati kirju ja trallimine käis. Mulle meeldib ka sõpradega koduseid pidusid pidada, aga sellist tantsimist nagu lapsepõlvest mäletan, minu pidudel ei ole. Siis pandi muusika mängima ja tants läks lahti!"
Arvatakse, et see, kes on jõudnud lavale rahvast lõbustama, sai oma ande sünniga kaasa. Kristjan ütleb, et ta ei tundnud tungi lava saada. Esimene esinemine lasteaias meenub talle siiski eredalt. "Olime õppinud ahvide tantsu. Olin lavaleminejate seas teine. Märguande peale pidime minema, aga poiss minu ees ei julgenud. Mul oli tants selge ja kui aeg käes, tuli minna, ja nii minust saigi sel momendil esiahv. Ei saa ju seisma jääda, kui esineda on vaja," muheleb Kristjan. Pildil on Kristjan jänkuna lumehelbekeste seas.
"Olen kohusetundlik. Kui lasteaiakasvataja nägi minus helbekest, olin helbeke, kui jänkut, olin jänku. Nii kaua, kui end mäletan, olen meeldinud endale sellisena, kes olen. Kui aeg oli elukutset valida, läksin ema soovitusel pedasse (Tallinna Pedagoogilisse Instituuti – toim) näitejuhtimist õppima. Emad ju teavad, mis lastele sobib."
Väike Kristjan vanaema roosipõõsastes.
Kuus aastat vanem õde Inga seletas vennale seda, mis vanemad rääkimata jätsid. Balletikooli õpetaja Inga elab Kristjani ja ema naabruses Püünsis.
See foto põhikooli lõpust meenutab Kristjanile, et kaasõpilased valisid ta klassiõhtul pulmaisaks.
"Lootsin, et ka minus nähakse peigmeest, aga klass valis mu üksmeelselt pulmaisaks. Ise ma ei arvanud, et klounilikkus minus elab. Lootsin ikka esimene noor armastaja olla, aga võta näpust."
Kui 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul kasvatasid punkarid harja ja hevimehed tukka, keelas ema Kristjanil moevooluga kaasas käia – nii lihtsalt ei sobivat!
"Olin peaaegu täisealine, kui ema ütles, kui pikad tohivad olla juuksed ees ja taga, aga seda, et kõrvade pealt ei või kasvatada, ta ei öelnud. Nii kasvatasin ma juukseid kõrvade eest, sest kokkulepe oli selline. See on õppetund nii mulle kui emale, et kui lubadus antud, tuleb sellest kinni pidada. Varsti sain ka ise aru, et kenam on, kui juuksed kõrvade eest ära lõikan."
Tallinnas sündinud Kristjan elas kooliminekuni Tondil Västriku tänaval pisikeses majas, kus talvel külmus vesi torudes ära ja lapse pesemiseks kasutas ema suurt pesukaussi. Kui Kristjan hakkas kolmandasse klassi minema, said Jõekaldad Lasna-mäele kõigi mugavustega korteri: "Neli tuba, vann, soe vesi jooksis kraanist ja seitsmenda korruse korterisse sai liftiga – mugavuse absoluutne tase!"
Lapsepõlve kirkamad hetked on Kristjanil seotud aga Saaremaaga: "Isa tegi siis pilte slaididele, mis on ju värvilised. Siin on näha mu traktor, pedaalidega auto ja punnvõrr. Mängutraktorit ja -autot käisin Kuressaare Lastemaailma vaateaknal imetlemas, aga nagu nende asjadega on – vaadata võisid, aga raha ei olnud. Ühel suvel vanavanemad kinkisid mulle traktori, millega sai liiva vedada ja ka kallutada. Olin kui mitte Kuressaare, siis vähemalt Koidu tänaval tehtud kutt."
