Ehkki 113 toaga imposantne hoone oli ostmise ajal paras tondiloss, pole Sulo (60) ja Marju (47) oma ostu kahetsenud.

„Kahetsenud pole me midagi, kuid oleme mõlemad nutnud,“ ütleb Sulo. „On olnud keerulisi aegu, kus polnud raha, et ruume kütta, rääkimata sellest, missuguseid ulatuslikke ehitustöid siin tuli teha ja kui palju raha see neelas... Kuid armastus saab üle igast mäest. Selles olukorras ei olnudki nii tähtis see, kui kõva närvikavaga sa oled, vaid see, kui hea naine sinu kõrval on!“

Sulo mäletab kui eilset päeva hetke, kui nad Marjuga esimest korda lossi vaatama tulid. „See oli 1996. aasta varakevad. Olime kolm kuud koos elanud ja otsisime endale kodu. Selge on see, et kui inimene on armunud, siis ta ei mõtle selge peaga,“ naerab ta. „Kui me astusime lossi sisse, siis oli praeguse restoraniruumi põrandal viiesentimeetrine jääkiht – radikad olid kõik tühjaks jooksnud…“

Otsus, et sellest saab nende kodu, tuli peaaegu kohe. „Marju võttis ikkagi õhtuni mõtlemisaega,“ muigab Sulo. Tema aga oli silmapilkselt tundnud, et koht on õige.