Garmen Tabori uued proovikivid: teatav üksiolekutunne kuuluvatki lavastajate ja teatrijuhtide ametis asja juurde

„No kui juba mu sünnipäev on sattunud tänavu suurele reedele, siis millal veel – sõidan pikaks nädalavahetuseks oma unistustes ammu tõotatud maale Armeeniasse. Koos Pirita kloostri ümber koondunud sõpruskonnaga, ja kohvrisse pakin kaasa armeenia nutulaulud,“ muheleb näitlejanna Garmen Tabor – äsja uueks Ugala teatrijuhiks valitu.

Tundsin kiusatust panna Garmen Tabori (50) loole pealkirjaks „Koondatust koondajaks“. Aga Garmen tõrkus: „Ära mängi nii koledate sõnade ja tõsiste asjadega!“ Ja naeris mu välja: „Mis oleks, kui läheks hoopis koondusele, Liisa Tšaikina nimelise pioneerimalevaga, nagu mäletad, koolivend, meil Rakvere 1. keskkoolis oli.“

Siiski, Garmeni elukaares on uhket erandlikkust. Paljud meist on küll vähemasti korra elus pidanud üle elama ka töölt koondamise teate. Näitleja Garmen Tabor seitsmeteistkümne kevade eest Draamateatri direktori kabinetis. Kui ränk proovikivi võib olla aga koondamine koondaja hinge peale – seda saavad omal nahal teadma meist vähesed.

Kuidas on Garmen end harjutanud, karastanud mõttega, et 1. juulist tuleb tal istuda Ugala teatrijuhi kabinetis teispool direktorilauda. Võtta vastu otsuseid, mis ei pruugi igaühele pärikarva olla, aga on vajalikud teatri heale käekäigule.