Käro andis hääle Lennusadama audiogiidile
„Lapsepõlves ma vahel ei näinud oma isa, kes oli meremees, lausa pool aastat,“ meenutab Kirill. „Ükskord tuli ta koju vaid kolmeks tunniks ja läks siis jälle pooleks aastaks merele. Jõudsin teda näha vaid korraks, kui tulin koolist koju ja trehvasin teda ukselävel lahkumas. Sellepärast minu lapsepõlv möödus pidevas ootuses ja fantaasiates: pikad jalutuskäigud mere ääres, mereteemalised jutustused ja joonistused. Meisterdasin ka laevamudeleid ja lõikasin kommikarbist välja illuminaatori. Mängisin, et minu tuba on kajut,“ räägib ta. „Lapsepõlves oli minu lemmikmuuseum muidugi Meremuuseum Paksu Margareeta tornis. Ka praegu astun üle selle muuseumi läve suure ärevusega. See armastus ei möödunud ka siis, kui tekkis Lennusadam. Ka seal käin väga tihti. Vahel käin seal isegi lihtsalt hommikust söömas. See on koht, kus ma tunnen hingerahu.“
Kirilli sõnul on tänapäeva lastel väga vedanud – uued muuseumid on palju põnevamad kui tema lapsepõlve ajal. „Nüüd saavad nad külastada mitte ainult muuseumi, vaid ronida ka laevadele, külastada aurik-jäämurdjat Suur Tõll ja allveelaeva Lembit.“
Kui Lennusadamas töötavad Kirilli sõbrad pakkusid talle, et ta võiks anda oma hääle muuseumi audiogiidile, oli ta kohe nõus.
Nooruses unistas Kirill mängida mõnda meremeest, näiteks Jack Londoni Merehunti või Rafael Sabatini Kapten Bloodi. „Tundub, et unistused hakkavad vaikselt täituma. Ma sain pearolli mereteemalises lühifilmis „Mere hääl”, kus mängisin kurti kalurit, kes armub lauljasse. Kõlab naljakalt? Nii ongi. See on väga tundeline ja naljakas lühifilm.“
