Hommik hotellis. Väljas on rõõmus kevadilm, Kristjan istub erinevate pepu­pesu­­režiimidega tualetipotil, käed põlvedel, ja on unine. "See on vastik, kui survepesu kannikate vahele lastakse. Ja see tuul. Mina olen nii vana mees küll, et mäletada Tallinnas sõitnud punaste istmetega vanu tramme, mida keegi oli oma istumisega ära soojendanud. Mul hakkas seal trammis vastik, nagu hakkab mul eelsoojendatud prill-laual istudes vastik. Mulle ei meeldi see! Ma võin potil niisama istuda. Mulle ei meeldi, et pott minu eest mõtleb ja toimetab. Kõik tehislik, kõike annab masin: sööki, jooki, suppi, sigarette, peseb keha. Kõik on moderniseeritud. Meenutab Legolandi – neoonvärviline ja moodne, kuubikuline, väga minimalistlik."