Olga Ivanova (34) riputab oma naaritsakasuka Toompea lossi garderoobis nagisse ja kutsub kohvikusse. Mitte oma kabinetti, sest sinna olevat liiga pikk tee, lausa seitse minutit mööda koridore kõndimist. Riigikogu selle koosseisu viimase istungini jääb veel nädal, ees seisavad valimised. Eestlane arvaks, et Olga on üles löödud, venelane aga ütleks, et ta näeb lihtsalt hea välja: punased huuled, sätitud soeng, lumivalge triiksärk, sinine ruuduline pliiatsseelik ja mustad põlvedeni ulatuvad kõrge kontsaga nahksaapad.

Olga tellib espresso. Intervjuud andes on temas justkui kaks inimest – soe ja siiras Olja, kes räägib oma emast ja pojast, armastab itsitada ja kiidab bändi Leningrad, ning poliitik Iva­no­va, kes küsimustele vastama asudes jõuab peagi hoopis uue teemani.

Sa oled üle kümne aasta olnud poliitikas aktiivne. Miks otsustasid loobuda?

Eelmine aasta oli minu elu kõige kohutavam – kaotasin ema pärast tema väga rasket ja kiiresti kulgenud haigust. Ema loo põhjal nägin, et meie tervishoiusüsteem on väga madalal tasemel. Minu arvates tehti rida vigu. Üks teine arst ütles mulle hiljem, et see oli süsteemi viga, ema võinuks praegu olla elus. Jah, võimalik, et ta oleks elanud kõigest paar aastat veel, kuid ta oleks need saanud veeta meiega. Ta oli kõigest 59aastane.

Mis haigus su ema röövis?