Maaliline muinasjutumajake: Rolf Roosalu pelgupaik ürgorgude rüpes on tõeline täitunud unistus

„Kui ma kaks aastat tagasi esimest korda siia jõudsin, oli südatalv. Kütsin ahju, toetasin selja jope alla peidetud klaasvillakotile ja jalad vanale seamollile ning jäin magama. Tahtsin kogeda, mis tundeid vanas majas ööbimine minus tekitab, kas siin on kodukäijaid,“ meenutab laulja Rolf Roosalu Kroonika talvise Kodu-eri veergudel oma esimest ööd oma maalilises maakodus Lõuna-Eestis.

Hilissügis on Eestimaa ühtlaselt halliks võõbanud. Pole lund, pole vihma, pole pime ega ka valge. Õhutemperatuuri poolest võiks asuda tähistama jahedamat sorti jaanipäeva või siis hoopis soojemat jõuluõhtut.

„See paik siin on uskumatu energiaga igal aastaajal. Ma ei käi siin ainult suviti, kui päike lõõmab, vaid igal võimalikul vabal hetkel,“ sõnab Rolf Roosalu (36).

Ta süütab lühtrisse sätitud pikad valged küünlad. On õdus ja soe, akende taga rahmeldav tuul ei sega. Toanurgas seisev kuusk annab aimu lähenevatest pühadest.

Pikalt otsitud, lõpuks leitud

„Ma olen lapsepõlves palju aega maal veetnud ja maa-armastus on minus alati olnud. Kui sa siia tuled, siis saad aru, mis see päris elu on. Linnas kära ja müra sees unustad põhiasjad ära, need kõige olulisemad asjad lähevad meelest. Siin olles näed ja tajud, et oled vaid üks väike lüli kõikvõimsa looduse keskel,“ arutleb peremees.