Auväärne vähiarst, luuüdi siirdamisele algusepanija Eestis, professor Hele Everaus (65) armastab oma kodulinna Tartut. Sealses restoranis Tšehhov, ülikooli lähedal, räägib ta elu väärtuslikkusest, mida peaaegu alati mõistetakse alles siis, kui elu kohtub kannatusega. Naine, kes Eesti taasiseseisvudes uskus verehaiguste ja kasvajate ravi arengusse ka kodumaal ja keda lühinägelikud ametnikud kuidagi kuulda ei tahtnud, luges 1990ndatel Kaubalehte, et leida üles jõukad inimesed ja kutsuda nad oma visiooniga kaasa tulema. Kui dr Everausi hea sõber kuulis, et ta käib tööst vabal ajal Tallinnas, Kaubalehest leitud inimeste uste taga koputamas, andis ta talle tõeliselt rikaste nimekirja, kellest Kaubaleht ei kirjutanud. Rahvusvahelise haardega ja maailma juhtivates kliinikutes õppinud ja end täiendanud Everaus suutis seda, mis arvati olevat võimatu – tema teadmised ja sidemed on kinkinud võimaluse paljudele veeta ka täna oma perega jõule üheskoos.

Jõulude ajal mõtleme ka neile, kelle aeg on otsas. Olete teie vilksamisi vaadanud otsa oma viimsepäevale?

Läbi oma isa ja ema olen seda teinud. Neid mõlemaid ma põetasin samaaegselt viimse hetkeni oma kodus.

Üks omamoodi arusaamine mul on olnud, kui pidin järsku enda elule vaatama kõrvalseisjana. See oli 1985. aastal, enne stažeerimist Pariisis. Olin noor tohter, tegin praktikume. Valve ajal panin käe juhuslikult kaelale ja tundsin kaht lümfisõlme olevat kõrgemal. Ma ise õpetan ju lümfoome ehk lümfikoekasvajaid ära tundma ja mul tekkisid enda suhtes kahtlused. Tol ajal töötas haiglas kuulus onkokirurg dr Karl Kull. Läksin kohe tema juurde. Võeti proov. Mul on meeles tema jutt, kus ta ütles, et see on aluskoega kokku kasvanud, mis on iseenesest halb märk. Jäin vastust ootama ega rääkinud oma kodustele midagi. Elasin vanematega koos, kui ühel päeval tuli ema ja ütles, et näe, naabrinaine rääkis imelikku juttu, et nägi unes, et kaevasid endale aianurka hauda. Mõtlesin, et nojah, sellist juttu nüüd eriti vaja. Mul on meeles hetk, kui sõitsin linnast bussiga koju. See olek sööbis mällu igaveseks – et näis-näis, kaua mulle on veel antud selle bussiga sõita. Täpselt niimoodi mõtledki, kui pead ootama diagnoosi. Mu diagnoos rahustas mu maha. Mul paluti end jälgida.