Rubriik "10 küsimust" | Marko Pomerants: kui joon, siis rõõmust

„Veiko Märka on kunagi mu pomeriime võrrelnud sama kultuurivaenuliku teoga kui Estonia teatri pommitamine sõja ajal,“ muigab poliitik Marko Pomerants (54), kes armastab luuletada. Nüüd aga kirjutas ta raamatu – võimalik, et kriitikud võrdlevad seda tuumapommi plahvatusega Toompeal…

Sa tutvustad end raamatus „Minu ministeeriumid“ sariministrina. Samas ei tea avalikkus su pereelust eriti midagi, kuigi oled suures poliitikas 2003. aastast. Milline su pere on?

Üks abikaasa on, Riina. Tema on bioloogist keskkonnaametnik, kelle emakeel on võro keel. Ta pole kunagi kekutanud sellega, et on ministriproua. Ütlesin kunagi, et ärme osta uusi kardinaid – ma avaliku elu tegelane, rahvas saab aknast sisse vaadata. Riina ütles, et tema ei ole, ja uued külgkardinad said ostetud. Kaks poega on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli tootearenduse magistrantuuri cum laude. Nad mõlemad töötavad masinaehitusinseneridena Lääne-Virumaal. Nooremal on kolmekuune poeg, seega oleme abikaasaga vanavanemad ja teeme lapselapsele „tuti-pluti“.

Oma töös olen ikka alati ema ja abikaasat informeerinud ees ootavatest ja elumuutvatest asjaoludest. See pole loaküsimine, vaid loogiline, et nad on esmased. Minu ajakasutus muudab nende elu ja muidugi on ka lapsed samas reas.