Rohkem muret on asjaajamisega, mis võib vahel olla tüütu ja väsitav. Olen omandanud Tallinna Ülikoolis nooremtreeneri kutse, nii et üht-teist ma treeningutest tean, ent ma olen iseenda majandaja, mänedžer ja ka oma prantslasest treeneri palkaja. Mõnikord tekib tunne, et elu on ülekohtune, siis kui seisan üksi stardis ja vastasel on taustajõuna ümber neli inimest – füsioterapeut, uisutehnik ja kaks treenerit. Samas, Eestis on palju alasid, kus puudub oma rahvuskoondis, ja ma ei saa sinna midagi teha. Olen iseenda tegija ja garantii, tagatis ja kindlustus ning muudmoodi see ei olegi võimalik. Olen tänulik oma nõustajatele ja toetajatele.