Tänaseks on Sass Henno (36) üle aasta katsetanud täiskarsklase elustiili. „See on minu jaoks olnud hullumoodi raske aasta!” ütleb ta.

Ta tähistas oma aastase karskuse tähtpäeva novembri lõpus vanade eestlaste kombe kohaselt sotsiaalmeediapostitusega. „Ju ma siis tahtsin võõraste inimeste toetust või tunnustust. Tol hetkel tundus see suur asi, et kaine aasta sai täis.“

Kirjelda oma „võiduaastapäeva“.

Tegelikult oli tavaline päev. Käisin hommikul Suure-Jaani gümnaasiumile esinemas, tegin oma igapäevast tööd ehk rääkisin oma elust, loomingust, kirjandusest, räpist, tehtud vigadest ja ka tõsisematest asjadest nagu GHB-vägistamiste epideemiast Eestis. Ja mingi hetk tuli meelde, et on 27. november. See kuupäev on mu sõrmusele graveeritud, umbes nii nagu normaalsetel inimestel on sõrmustel mõnda teistlaadi pühendumist sümboliseerivad kuupäevad. Siis muidugi hõiskasin saalitäiele noortele ka, et „teate, mis mul just meelde tuli, mul sai täna esimene kaine aasta täis!“ Sain elukõva aplausi selle eest. Ju nad siis mõistavad, et see on suur asi. Ja ma jätkuvalt usungi, et see on suur asi, ehkki neid on metsikult, kes ütlevad, et nad suudavad alkoholita või suhkruta või mõne muu sõltuvuseta hakkama saada. Äkki nüüd, mil räägin enda jaoks veidi piinlikust teemast oma elu esimeses intervjuus Kroonikale, see jutt kuskil päästab kellegi? Oma nõrkuse tunnistamine on esimene samm. Äkki tänu sellele julgeb keegi veel tunnistada, et ta ei meeldi endale sellisena nagu on, mis siis, et on funktsioneeriv, lõbus ja füüsiliselt terve, kuskilt veel ei lagune – huulil sõnad “mis üks väike pits mehele teeb“.

Mida räägib Henno kainuseni jõudmisest ning sellest, miks ta on asunud eriti jõuliselt võitlema noori naisi ähvardava korgijoogi vastu, loe pikemalt värskest Kroonikast või siitsamast: