„Ma paar minutit hilinesin...," vabandab õbluke, aga kirkas kostüümis tegus poliitikanaine Riigikogu pääslas mind seltsimehelikult kättpidi tervitades, "aga tänaval peatas mind üks inimene, kes on samuti Lääne-Virumaalt pärit ning kel oli üks küsimus sealse elukorralduse kohta." Siret teab, et minagi olen pärit Rakverest. Ja mina tean, et Siret kandideerib märtsivalimistel Lääne-Virumaal keskide partei esinumbrina... Aga mitte see ei ärgitanud mind seda intervjuud küttima, vaid "Pealtnägija" saade võimult langenud kuningas Savisaarest, mis pakkus muu hulgas huvitavat võrdluspilti teda ümbritsenud parteinaistest (Vilja Toomast, Evelyn Sepp, Siret Kotka). Küsimus, kas või millisel juhul ustavus on võimumängudes üldse võimalik? Või on reetlikkus kuningate ümber paratamatus ajast aega, nii nagu seda on näidanud antiik- ja Shakespeare’i tragöödiad ning ka NO muusikal "Savisaar"...

Giidinud mind lahkete seletustega läbi Toompea lossi koridoride ja saalide, peab Siret vajalikuks esitleda ajakirjanikku oma kolleegidele Keskfraktsiooni ees-kambris. Tagatoas intervjuuks istet võttes vabandab ta: "Ega see ju sega, kui pean vahepeal paar korda kella peale saalis ära hääletamas käima..."

"Pealtnägija" saate muljes vastandusid sa Viljale kui Savisaarele ustavaimaks jäänud naine. Kui Mihkel Kärmas päris siis ka su kurikuulsaks saanud reisi kohta aastal 2014 koos Savisaarega Hispaania artistide juurde sinu tervist parandama, puhkesid nutma. Siiski jäi tunne, et jätad midagi sellest rääkimata.

Ma ei taha, ma ei pea sellest oma elu kõige raskemast ajast ja oma tervisest üksikasju lõpuni rääkima. Näe, ma hakkan praegugi nutma..