SÜVAVAATLUS | Niff-Niff või Nuff-Nuff, mis vahet ehk kellega Eurovisionil Eesti mainet kujundada?
Kui võrdselt hästi nutvaid, kannatavaid laulupoisse on valida liiaga, kas siis kappab võitjaks hoopis mõni naeratav laulupiiga või küps eurodiiva? Tänavune Eesti Laulu finaal tuleb eriti tasapaks.
Kui ühest võiduhitti meil tänavu ei kõla ega paista, siis millist muljet me endast Euroopas kujundada tahame? Keda võtta, mida jätta? Otsustada on seda keerulisem, et tõotab tulla võrdsete lahing. Kõigil kaheteistkümnel esitusel on oma head ja vead. Lõppskoor sõltub väga palju sellest, kelle esituste trumpe me mängujõulisemaks peame. Millistele vajakajäämistele oleme nõus kui "inimlikele nõrkustele" läbi sõrmede vaatama?
Otsides naeratusi keset nutupoiste tulva
Poolfinaalide eel sai Kroonikas mõõdetud võistlejaid veel vaid videopakendeis loodud mulje järgi. Poolfinaalide lavaesitustega mõni tõusis, mõni langes. Enim üllatas Egert Milder, suutes laheda vaibiga end ka live’is maksma panna. Kui juba klaver laval, siis võib vabalt ka selle otsa laulma tõusta! Sealt kõrgustest õnnestus Egertil panna rahvas tema iseäralikku ülemlaulu Georgiale kaasa laulma. Iseasi, kas sellest piisaks ka plahvatuseks Rotterdami staadionile.
Poolfinaalidest pudenes välja ports plikasid. Seda tihedam tuleb finaalis rebimine favoriitpoiste vahel. Seal hakkavad teineteiselt hääli "sööma" ilmselt Uku ja Stefan. Idaeuroopalikuma maitse järgi, mehisemad konkurendid. Omakorda satub ilmselt segadusse paipoiste Rasmuse ja Jaagupi sihtrühm, sest kuidas sa eelistad Niff-Niffi või Nuff-Nuffi?!
Tõsiselt kaalutledes – Uku ja Laura on tänavuses valikus meil rahvusvahelise karastuse ja kaaluga päristähed. Nende peale saaks ka Rotterdamis iga ilmaga loota. Nemad suudaks kindla peale täita üksi staadionilava, aga ka tõmmata fännide ja meedia tähelepanu igal sammul enda kannule. Pealegi Põhjala maitse järgi oleme juba liigagi palju soovinud olla. Sekka võiks ju proovida isepäist alternatiivi Ida-Euroopa pateetilisemat tundeväge täis ballaadiga. Rinna kummi lüüa, et väikerahvana on meil veres nii lääne kui ka ida talenti. Nagu meie koduarmeenlase Stefani esituseski on tuline pilk harmoonias Põhjala kvaliteediks hinnatud melanhooliaga.
Tõotab tulla võrdsete lahing.
Seevastu briti biitlite pisikeses pintsakus Rasmus kaotas vokaalipuhtuselt juba poolfinaali rambipalavikus silmanähtavalt Jaagupile. Tänavune uus pesamuna võttis vokaalselt kaelamurdvad noodid laitmatult välja, andes aimu, et Jaagup saaks juba ka suurel laval täiesti üksi hakkama. Praegune julgestus baleriini kujul mõjub pisut eurolaulukavade "kohustusliku elemendina". Jaagupi laulu võib hinnata kui eelmise aasta Eurovisioni võidupala head edasiarendust. Maitseküsimus, kas see looks Rotterdamis meist mulje kui trendimeisterlikest või -püüdlikest inimestest.
Rasmus võitles Tartus poolfinaalis näole küll paar oma sarmikat naeratust, häälest ja pilgust aga paistis paanika. Mis siis veel Rotterdamis? Enne oleks vaja Mare Porki, kes häälestas suurvõistlusteks paika nii meie Kiku kui ka Kaia närvikava. Samas, too "ülitundlik närv" sobib ja inimlikustab Rasmust. Tuletab vaatajale meelde, et suurele lavale kõigi ette hinnata astumine pole naljaasi. Kes meist lihtsurelikest sellega hakkama saaks!
Last but not least – Uudo Sepp. Minu esmakuulamismuljes kõige eristuvam pala. Poolfinaali laval...? Heas tasakaalus klaveri taga noore andeka ja sarmika loo autori Andrei Zevakiniga, kelle mängida oli loo videos kokku-lahku peategelase roll. Uudo aga... finaali valitud poistest see kõige nutusem, kurgus katkevama häälega... Mõjuks, võidaks ehk kõige ehtsama (iiri) nutupoisina, kui poleks finaalis kogu seda nutvate poiste tulva. Pealegi õnnestus Egertil laval ehtsaima naabripoisi "taburet" Uudo alt endale tõmmata.
Otse Rotterdami lähetamiseks oli poolfinaali laval valmis Ingeri iiri number! Oli juba eelmisel aastal. Nüüd oma siiruses ka laval veel täpsem ja tugevam. Naabritüdruku lihtsuses, vaid kitarr, kollane kaelus ja sokid. Ei vajagi muud, kui on eriline, endas tugevuse saavutanud isiksus. Hea südamega naeratus. Euroopa vajaks seda usku võimalusse, et valge suudab saavutada võidu kogu maailma kurjuse üle. Ei muud viga, kui et – ei enam eelmise aasta erakordsuse võlu, meie siin oleme harjunud Ingeri ingliheadust juba endastmõistetavaks pidama.
Aasta uus noor üllataja on Shira oma maitseka eurobluusiga. Praegu veel natuke "klaasi taga" sarmiga, aga tulevikuga talent kindlasti. Pealegi kumab lühiintervjuude tagant head kindlat lastetuba.
Laura kui popkunstiteos vs. eht Anett?
Põnevas kes-keda-kontrastis on finaalis Laura ja Anett. Džässlauljana meil ja mujal lavadel end raamidest vabalt välja elav Laura annab endale täpselt aru, et popmaailmas maksab teravapiiriline lavakarakter kui popkunstitoode. Meeldides või meeldimata, ei jääks meie ultramadonna kellelegi ei kahe kõrva ega kahe silma vahele, ka mitte Euroopa meistrivõistluste virvarris.
Skaala teisest otsast on Anett karastanud Eesti Laulul oma trumbiks naeratleva ujeduse. Kunagi, Heidy Purga lauluvõistluse reformide aegu, korrutasin kirjutada, et pole mõtet minna jalgpallistaadionile reketiga vehkima. Õnneks on nii Portugali Salvadori kui ka Hollandi Duncani "arkaadid" tõestanud, et ka intelligentse muusikaga saab Euroopa meistrivõistlusi võita. Kui on vaid tugevalt juures ka maagiliselt toimivat artisti isikupära ja sarmi. Anetil õrnalt juba on. Poolfinaalis mind püsti plaksutama võtnud number. Kiitus telerežiile, et lavapilti mängiti džässipasunate rühm. Ent kui esitajate nimes on Anett x Fredi, võiks kitarristi näo ja kitarril sõrmed ka suurde plaani mängida. Nagu ooperifantoomiks muusa kõrvale.
Kaks, kes eesti maitsele kindlad!
Saksa-vene laul ja tants on Eestimaa rahval geenides!
Üks, mis paistab kindel – Traffic mängib end tänavugi Eesti Laulu esikolmikusse superfinaali.
Nagu olen varemgi kiitnud, selle bändi lugudes on Taani eurolaulude kvaliteediga head muretust. Ponnistamata, aga meisterlikku mõjusust. Pärisbändi, ei europrojekti muljet toetas poolfinaalis hästi ka telerežii. Trafficu kurssi tõstab seegi kord finaalis tõik, et nad laulavad eesti keeles. Nagu tänavuses finaalivalikus veel vaid Synne Valtri, kes pakub rahuldust meie häälekalt valimisjõulisele rahvuskonservatiivsele maitsele. Synne "Majakates" ulatavad teineteisele sõbrakäe saksa tümpsišlaager ja vene võimsameloodiline estraad. Õigusega ka Eesti Laulu finaalis. Saksa-vene laul ja tants on Eestimaa rahval geenides! Sätendav diiva lavakomplektis paljasjalgsete merekarudega... Vajaks ehk Rootsi abi ja lihvi, et see rahvalik lugu lajatada mõjuma mitte juhusliku, vaid nimme toimiva naivismina!
Skeptikud võivad ju kahelda: mõni mõis, kas võidab Uku või Uudo, mis vahet seal on. Siiski, võimalus saata oma nägu korraga üle 200 miljoni televaataja ette avaneb Eestile vaid igal aastal see üks kord Eurovisionil.
