1970. aastatel legendaarses Kalevi esindusmeeskonnas mänginud Mihkel Tiks (66) on Jalta külje all elanud ligi viisteist aastat. Selle aja sees on Krimm võetud Ukraina koosseisust Venemaa rüppe. See on teinud küll keerulisemaks suhtlemise Ukrainas Zaporižžjas elava Marinaga (46), kuid Krimm on jätkuvalt Tiksi teine armastus. Endine kossuäss, kes 1980ndate alguses vahetas ketsid ajakirjaniku ja kirjaniku ameti vastu, nimetab end muhelusega suunurgas Krimmi vangiks. Tema sulest on viimase poole aasta sees ilmunud ka kaks samanimelist raamatut. „Krimmi vang. Ukraina aeg“ ja „Krimmi vang II. Vene aeg“ räägivad koduste jamade käest algselt Krimmi vaid nostalgiareisile läinud Tiksi värvikast elust, mida vürtsitavad muu hulgas Ukraina naised, rahamaias bürokraatia ja „rohelised mehikesed“.

Marina elab Ukrainas, sina Venemaal ja pandeemia seab suhtlusele veelgi enam piire. Kuidas olete oma lahusolekut leevendanud?

Kui me kaheksa aastat tagasi tuttavaks saime, võttis rongisõit Zaporožjest Krimmi aega kuus tundi. 2014ndal tuli piir vahele. 2015ndal kadus rongiühendus. 2020 lõppes igasugune kokkusaamise võimalus. E-kirjavahetus ja õhtused Facebooki kõned on nüüd ainus suhtlemisviis. Aga armastus ja lahusolek on ju nagu tuli ja tuul. Väikse leegi tuuleiil kustutab, suure puhub veel enam lõkkele.

Kuidas sa Marinaga tutvusid ja mis teid seob?

Tutvustesaidi kaudu. Krimmi vangil käis Ukraina ajal palju naisi külas./.../

Tiks räägib Kroonikale antud intervjuus avameelselt, millest ta kallimast eemal enim puudust tunneb, millised on Krimmis kehtestatud eriolukorra nõuded ja sellestki, kuidas ta neid veidi rikub. Pulmakleidirahast ja kriisiaja mõtetest ka...