"Mulle tundub, et eesti naised elavad liiga palju lastele ja mehele. Neid on kasvatatud olema kui ilmapuu, mille najale alati saab toetuda. Kui selle puu juured toitu ei saa, kukub ta ümber. Kui naine enda vajaduste eest ei hoolitse, pole jaksu ka teistele midagi pakkuda,“ räägib telesaatejuht Eve Kallaste.

Eve Kallaste (42) tegeleb juba aastaid koos oma ala spetsialistidega saates „Minu imeline muutumine“ inimeste välimuse parandamisega. Ta on kümnetele naistele andnud tagasi usu ja kauniduse, et elada normaalset elu normaalses kehas.

Ei mäleta teist nii hüsteerilist sügist. Endise peaministri ja eksmissiga seotud skandaalid on meid viinud tundmuseni, et normaalsus on elust justkui ära kadunud. Mil moel sina oma elu normaalsust tasakaalus hoiad?

See sügis on olnud, jah, selline rahutu ja teistsugune kui eelmised ehkki parem vist oleks, kui tegeleksime rohkem enda elu kui teiste asjadega. Mitte küll nendest juhtumitest ajendatult, aga vestlesin ükspäev oma kolme tütrega, et mõelge, kui me ühel päeval ärkaksime ega saaks teineteisega rääkida, vaid peaksime üksteisest aru saama vaikides, otsa vaadates ja tunnetades – kes on kes, mida ta tahab ja millised on tema põhimõtted. Kui me ei saaks sõnadega asju paremaks ega halvemaks rääkida, vaid püüaksime sõnatult teist inimest mõista – kahtlen, kas oleme selleks üldse võimelised. Kas oleme valmis endale tunnistama, et see, keda mina vaikides vaatan ja arvan mõistvat, võib-olla tema ei mõistagi mind nii, nagu arvasin ja eeldasin. See oleks komplitseeritud, aga vahel võiks püüda inimesi rohkem mõista, sest omavahelisel kommunikatsioonil ja toetusel põhineb kogu elu. Muidugi ei muutu me läbipaistvaks, kuid avatum suhtlemine hoiaks palju stressitekitavaid olukordi ära.

Kergemeelselt lendu lastud sõnast ja etteheitest võib alata enese väärtusetuna tundmine. See on toonud sinu saatesse väga palju õnnetuid, kes on lasknud oma elul hoolimatult minna. Jõulude ajal kogutakse ikka paar kilo puusale, mida riietega varjata püütakse. Muutumissaate peategelasi sobivad riided enam ei aita. Seleta palun, kuidas saab paarist kilost mitmekümnekilone masendus?

Aastaid muutujatesaadet tehes olen märganud, et inimeste pöördumatu ülekaalu põhjus on tihti psühholoogiline ja pikaajaline protsess. Inimene, kes ei pea end väärtuslikuks, lakkab tihti ka enda eest hoolitsemast. Kehakaalu kasv käib käsikäes enesehinnangu kahanemisega. Saatesse kandideerijate lugusid kuulates selgub, et nukrakstegevalt tihti ei ole neist lapsena piisavalt hoolitud. Võib-olla on neid võrreldud temast tublima või ilusama õe või vennaga, jättes talle tunde, et ta ei ole midagi väärt. Nii võibki minna, et laps on hakanud end alahindama ja on lasknud ka teistel seda teha. Nii võibki minna, et laps hakkab otsima turvatunnet toidust. Ta hakkab mõtlema, et jätke mulle mu toit, see on ainus, mis mind lohutab!

Veel tundub mulle, et eesti naised elavad liiga palju oma perele, lastele ja mehele. Endale mõtlevad nad vähem. Samas on naine see, kes loob koduse sisekliima ja õhkkonna. Naisest sõltub kodus kõik. Öeldakse happy wife – happy life. See ei ole isekas, kui naine end väärtustab ja endaga tegeleb. Millegipärast arvatakse Eestis, et kui naine endale aega võtab, peab ta end kuidagi teistest paremaks. Ei pea, naisel on seda vaja!

Jaga
Kommentaarid