Kadri Voorand: "Muidugi olen haiget saanud, aga see kuulub minu arvates armumise juurde."

Tänase Kroonika ja suure lahkumineku-uudise valguses meenutame põnevat intervjuud Kadri Voorandiga, kus ta lisaks muusikale ka armastusest rääkis.

03.02.2017

Kadri Voorandile aasta naisartisti ja aasta džässalbumi tiitli toonud plaat „Armupurjus“ salvestati romantilises Itaalias, viimane lihvimine selle kallal Eestis oli aga lauljatarile sedavõrd ränk, et see lõppes erakorralise meditsiini osakonnas…

Häälevirtuoos Kadri Voorand (30) tegi läinud nädalal midagi peaaegu võimatut – võitis Eesti Muusikaauhindadel džässlauljana aasta naisartisti tiitli! Tavaliselt läheb see tunnustus improvisatsioonimeistritest suure kaarega mööda. Kuid mitte Kadrist. Enamgi veel – auhinnasajust langes tema plaadile „Armupurjus“ ka aasta džässalbumi auhind.

Album salvestati Rooma lähedal väikeses kohakeses vaatega oliiviistandusele ja mägedele. Muusikud sõid ehedat itaalia toitu, jõid head veini, filosofeerisid ja töötasid. Materjali sai lõpuks kokku nii palju, et hiljem Eestis parimaid palu albumile valides jäi Kadril järjest viis ööd peaaegu magamata ning ta sattus erakorralise meditsiini osakonda…

Kuidas sattusite Itaaliasse salvestama?

Selle stuudio, Tube Recording Studio omanik, itaallane Enrico Moccia on aastaid käinud ja otsinud artiste, kellega koostööd teha. Mina tundsin teda veidi varasemast ajast, sest olen esinenud tema korraldatud Fara Music festivalil. Muide, see, kuidas Itaalias on võetud meie muusikat vastu, on lihtsalt uskumatu. Pooled lood, mida esitasime, olid eesti keeles, kuid hoolimata sellest oli vastuvõtt fenomenaalne.

Itaallased võtsid selle võib olla veel paremini vastu kui eestlased ise. Aga tagasi tulles Enrico juurde – ta pakkus mulle diili, et produtseerib plaadi ise, aga sel hetkel ei tundnud ma teda veel piisavalt ning otsustasin ise produtsendi kingadesse astuda. Vaatamata sellele kutsus ta mind oma stuudiosse plaati salvestama. Ta sattus meie muusikast sellisesse vaimustusse, et pakkus stuudiot täiesti tasuta nii kauaks kuni vajame. See koht asub Rooma lähedal oliivipuuistanduste ja mägede vahel, võrratult maaliline ja inspireeriv paik. Inimesed, kes seal töötasid, olid väga armsad ja soojad, hoolitsesid meie eest, nagu me oleks nende pereliikmed.

Ööbisite ka sealsamas?

Jah, peatusime sama stuudio teisel korrusel. Stuudio omaniku ema tegi meile iga päev süüa. Saime süüa ehedat itaalia toitu. See oli võrratu. Meil olid iga päev pikad lõunad ja pikad õhtusöögid pikkade arutelude, hea veini ja toiduga. See oli väga soe ja liigutav, et meid niimoodi vastu võeti.

Kui vara te tööga alustasite? Kas pidasite siestat ka?

Tegime tööd vabas vormis. Ärkasime hommikul natuke pärast päikesetõusu, avasime ukse, lasime värske õhu tuppa. Sealne õhk lõhnab hoopis teisiti… Mmm! See oli veebruari lõpp–märtsi algus ning väljas oli juba viisteist kraadi sooja. Kevad. Istusime hommikukohviga natukene trepil, ajasime juttu ja panime päevaplaani paika. Tegime mõned tunnid tööd, siis tuli pikk lõunasöögipaus, kust ei puudunud ka klaasikene head veini, ja taas pikad vestlused maailmaasjade üle. Meil on selline punt, et meie proovid koosnevad suures osas mõtete jagamisest. Vahel kestab proov neli tundi, millest kolm lahendame maailmahädasid, püstitame kümneid küsimusi ja siis natukene mängime ka. (Naerab.)

Kui panite Itaalias tööle punkti, kas oli siis ka tunne, et tulemus on täpselt selline, nagu tahtsite?

Mängisime nii palju, et lõpuks ei hoomanud, mida kõike purki saime. Salvestasime väga suure hulga muusikat, millest lõviosa plaadile ei jõudnudki. Selge oli see, et tohutu hulk head südamepõhjast tulnud energiat on arvuti kõvakettale salvestatud. Lahkusin stuudiost, väike karbike kõvakettaga kaasas, ja mõtlesin – mis siin kõik praegu peidus on?! Eestisse tagasi tulles jäi see materjal pooleks aastaks lihtsalt seisma. Lasin loodul settida, et vaadata, mis lõpuks tundub hea ja õige. Materjali väljavalimine oli metsik töö, mis kestis päevi ja öid. Tuli valida parimatest parimad ning viimastel päevadel enne materjali saatmist Soome miksimiseks jäi mul viis ööd praktiliselt magamata.

Viimasel ööl olin sellises töökeerises, et ei pannud tähele, et olen terve öö ühes asendis olnud ning jala ära istunud – sattusin lausa erakorralise meditsiini osakonda (EMO), sest tekkis juba trombioht. Kuna tähtaeg surus peale, võtsin arvuti ka EMOsse kaasa ja töötasin haiglajärjekorras edasi… See oli mõnes mõttes täiesti haige aeg (Naerab.) Õnneks kõik lahenes hästi, jalg hakkas iseenesest tööle ning mingit hullu terviseriket ei tekkinud. Aga ma ei soovita kellelegi viis ööd järjest üleval olla, nii et tukastad vaid tunniks-kaheks. Saan aru, et see on äärmiselt suur lollus oma tervisega niimoodi ümber käia, aga ma ei saa sinna midagi parata: kui lähen oma muusika sisse, siis annan endast kõik, mis mul anda on!

Fanatt!

(Naerab.) Viimased vokaalsed asjad salvestasin plaadile veel Tallinnas. Olin Kultuurikatla stuudios terve öö, nii et isegi helimees läks ühel hetkel ära ja jäin boksi üksinda. Pool kaheksa hommikul olin sellises seisundis, et vaatasin ennast nii-öelda kõrvalt: hullunud blond väsinud rääbist meenutav inimese moodi olend ähib pool tundi (hingasin rütmiliselt) järjest mikrofoni. See oli lõpusirge õnneeufooria. Nägin jube jabur välja, kuid tundsin, et just see viimane asi on olnud plaadilt puudu ning kohe-kohe lõpetan oma hiigeltöö.

Miks plaadil on selline pealkiri – „Armupurjus“? Kõlab igal juhul jube hästi!

See on Andres Ehini samanimelise luuletuse pealkiri. Minu arvates võiks inimesed olla rohkem armupurjus kui argikained. Kainuseks pean siinkohal seda, et inimesed järgivad suuri plaane, soovivad jõuda millenigi, mida teised peavad eduks. Tahame teenida raha, saada rohkem lapsi. Argikainus on inimkonna häda. Kui inimene on aga armupurjus ehk kellessegi armunud, siis argikainus vaikib. See on olukord, kus saad mõistusega aru, mis toimub, aga julged seda eirata, sest su teguviisi õigustab justkui väljateenitud armumine.

Õnneks olen armupurjus olnud ja kogen seda siiamaani – võtan pidevalt elust ja muusikast suuri lonkse juurde. Kasutan muusikat, et tunda purjutamise meeleolu iga päev. Mõnes mõttes on see isegi hirmutav, sest argikainus ja tavaelu jäävad minust aina kaugemale. See plaat on kui mäss argikainuse vastu!

Kui kergelt või raskelt sa päriselt armud?

Ma ei oska seda sõnadesse panna… Jätan selle enda teada, sest olen oma muusikas nii paganama aus. Mul ei ole laval riideid seljas, ja kui ma räägiks veel midagi juurde, siis kooriks ma juba oma naha maha.

Mis vahe on sinu jaoks armumisel ja armastusel?

Alati armastab igaüks meist kedagi või midagi. Armumisega seevastu nii ei ole. See miski sünnib harvem ja ainult õigete silmapaaride kokkusattumisel õiges hetkes. On tarvis suurt juhust.

Mis muusikat või konkreetset lugu sa armununa kuulad?

Täna on see pidevas muutumises. Kuulan päris palju uut muusikat. Aga kui juhuslikult satub sekka see “vana hea”, on nostalgiamoment päris võimas. Sellised on näiteks minu hilisteismeeast pärinevad Olav Ehala muusikal „Kaotajad“, mis on minu jaoks erilise tähendusega, samuti kõnetavad mind endiselt Jääboileri lood. (Muigab.)

Kas paned ühte ja sama lugu luupima?

Ikka. Tegin seda eriti siis, kui olin teismeline. Vahel otsin neid vanu asju emotsionaalsetel hetkedel taas välja. Aga mis puudutab lapsepõlve ja turvatunnet, siis on see minu jaoks Eesti pärimusmuusika ning sellega seonduvalt näiteks lapsena kuuldud Väikeste Lõõtspillide Ühing, sest väikese tüdrukuna käisin emaga (muusikaõpetaja ja koorijuht Viivi Voorand – N.K.) palju kaasas ja kuulsin sellist muusikat pidevalt.

Kas sa mäletad oma esimest armumist?

Jah, ma olin siis väga noor, teises klassis. See ei olnud laste armastus, ma olin ikka päriselt armunud.

Mida tähendab päriselt?

Kui ma ei eksi, siis Villu Tamme ütles ükskord sellise lause: „Armumine on see, kui kaks inimest vaatavad teineteisele otsa ja mõlemad teavad midagi, mida mitte keegi teine ei tea.“ See on nii tabavalt öeldud. Sellel hetkel, kui oled armunud, tundub igasugune sõnaline kokkuvõte liiga napp.

Kas oled armununa käitunud kuidagi veidralt, näiteks pannud teekannu külmkappi?

Ju vist… (Naerab). Armunudolek on igas hetkes natukene erinev. Armumisega käivad kokku teadmatus, ärevuselained ja eufooriatunne – kõik ühes. Ühel hetkel sa tõused voodist ega suuda mõelda millestki ega kellestki peale oma armastuse objekti. Ärevus võib tabada erinevat moodi. Kes ei tea, mida selga panna, kes kardab midagi valesti öelda, kes õpib meeleheitlikult teise inimese eluloofakte… Armunud inimesed teevad palju lollusi.

Mis lollusi sina oled teinud?

Ilmselt seda, mida paljud teisedki – suuri korralduslikke võtteid. (Naerab.) Näiteks selleks, et näha või kohata inimest, kellesse oled armunud, võid lausa oma tööplaanid peapeale pöörata, peaasi, et need muutused viiks sind selle inimesega justkui juhuslikult kokku. Möllad tohutult, suurelt, ainult selleks, et olla armastuseobjektiga samal ajal samas kohas. See on kindlasti paljudele tuttav tunne, et lähed kuhugi, kus loodad kohata seda inimest.

Kas oled armununa ka laval kuidagi teisiti käitunud?

Laval olen alati armunud! Muusika justkui joovastab mind. Muusika sisse minnes suudan päris hästi fantaseerida, minna täielikult paralleelmaailma. See on isegi päris ohtlik: lood endale mitu maailma, ja mis saab siis, kui kujutletavas maailmas hakkab meeldima rohkem ja sa tahadki sinna jääda? Praegu pole ma sinna seisundisse veel jõudnud. (Naerab.)

Ma ei kasuta mingeid drooge ega ela rockstaari elu, kes neelab mitmesuguseid meelemürke ning laval nende mõjul „raiub“. Mul on igasuguste abivahenditeta laval armumise tunne. Vahel armun laval nii ära, et pärast kontserti, kui inimesed tulevad minuga rääkima ja midagi küsivad, siis ma ei suuda neile midagi mõistlikku vastata, sest olen veel armupurjus, vajan aega, et sellest seisundist välja tulla.

Missugune lugu sellelt plaadilt räägib sinu arvates kõige rohkem armastusest ja armumisest?

Võib-olla „Kui need laiad meretuuled“ ja „Su jaoks“. Need toimivad igal kellaajal, ükskõik kes on publikus, olgu need muusikud, teetöölised, kaevurid või ehitajad, kes iganes. Need liigutavad inimesi.

Pole saladus, et sinu kallim on Eesti üks parimaid kontrabassimängijaid Mihkel Mälgand. Kui kerge või raske on elada koos teise muusikuga? Olete ju koos nii kodus kui laval.

(Võtab korraks mõttepausi.) Sellest ei ole kerge rääkida ja kui võimalik, siis ma jätaks eraelu puutumata. Mihkel hindab väga privaatsust ja ka mina hoian eraelu endale. Nagu ma juba ütlesin, minu lood ja muusika on niigi piisavalt paljastavad.

Kui džäss on tihti sume ja sensuaalne, siis paljude arvates on sinu lugudes ja esitluses liiga vähe seksapiilsust, seksi...

Siis nad ei ole minu kontserdil käinud ja on kuulnud vaid „Papagoi“ lugu. (Naerab.) See, millest koosneb minu tervikkava, seal on sellist möllu – armastust, seksi, suurt kurbust ja suurt õnne, isegi raha ja rahu! Millegipärast minu puhul on tuntumaks saanud need lood, kus seda ei ole. See on hästi vastuoluline, inimesed justkui tahavad pehmet ja siidist muusikat, ometi leiavad nad minu puhul üles ainult selle, kus seda ei ole.

Siiralt soovitan tulla minu kontserdile. Mul on tegelikult väga palju ilusaid ja siidiseid ballaade, mis moodustavad peaaegu poole minu kavast. Need lihtsalt ei jõua inimesteni, sest näiteks raadioeetri jaoks on nad liiga pikad. Läinud aastal presidendi vastuvõtul sai kuulda ka sellist kava, mis ei ole siidine. Ehkki ma ei pannud seda ise kokku, meeldis see mulle siiski.

Maailmakuulus džässlaulja Diana Krall on ka heleda naha ja pikkade blondide juustega nagu sina. Olete muusikaliselt erinevad, kuid kas oled siiski mingil määral olnud temast mõjutatud?

Ta oskab teha ühte asja, mida minagi pean musitseerimise juures kõige olulisemaks – jutustada lugu. Ta kõneleb rahvusvahelises keeles ja teeb seda väga edukalt. Need džässistandardid, mida ta laulab, ei ole väga erinevad, see on nagu džässimaailma jää-äär. Need lood ei ole ju oma karakterilt tohutult erinevad, kuid see töötab. Diana Krall meeldib mulle, jah. On olnud periood, kus ma olen teda palju kuulanud, aga ta ei ole mind muusikaliselt mõjutanud. Küll aga mulle meeldib tema teksti edastusviis. Ja iseolemine. Ta on see, kes ta on. See on kõige tähtsam. Ta ei ürita teha kedagi järele. Paraku paljud džässiarmastajad ei viitsi teda kuulata.

Et on liiga popp?

Jah, et on popp ja kuidagi igav. Aga see on maitseküsimus.

Kralli kuulatakse tihti, kui ollakse värskelt armunud, käiakse kohtamas ja muidugi siis, kui saadakse kõrvetada. Kuidas sina elad valusad hetked üle?

Muidugi olen haiget saanud, aga see kuulub minu arvates armumise juurde. Ma luban endale seda tunnet tunda. Ma ei suru seda valu maha.

Ehk on sul nii valus, et lausa veidikene hea?

(Naerab.) Võib-olla tõesti. Kui ma olen suurelt kurb, siis ma jätan argielu ja tegemised kõrvale. Sellistel hetkedel annan endale andeks, et midagi jääb tegemata. See on aeg, kui ma ei vaata tähtaegu, aeg, kus ma ei kirjuta ühtegi seadet, ei korralda proove. Õigustan oma logelemist sellega, et mul on nii kurb. Lihtsalt võtan endale selle aja.

Kuidas üks korralik logelemine armuvalus välja näeb?

Mulle näiteks meeldib väga autoga sõita, muusikat kuulata või joosta. Võimalikult pikki ringe. Kahjuks ma elan kesklinnas ning pargitiirud on lühikesed. Küll on väga eriline jooksmas käia maal, seal, kus on palju ruumi ja loodus. Jooksmine aitab pea selgeks saada ja hingehädad saavad maha joostud. Samuti olen joostes loonud oma peas mitmeid häid meloodiaid.

Mul on vedanud, et meie perekonna maakoht, kus elas juba minu vanavanaisa, on mere ääres imelises kohas Lahemaal. Kui ma sinna autoga kohale jõuan… Ei, tegelikult juba teeotsast sisse keerates vaatab meri mulle vastu ja kõik maailma asjad loksuvad paika. Argikained mured haihtuvad.

Kui tihti sa sinna jõuad?

Üsna harva. Enne jõule ei jõudnud sinna üldse, küll aga pärast pühi. See koht on suure väega, ikkagi minu esiisade kodu. Nii minu isa, vanaisa kui ka vanavanaisa olid lisaks leivateenimisele ka küla pillimehed, neil kõigil oli üpris keeruline elu, kuid nalja ja naeruga läksid nad elust läbi. Seda mõtet püüan isegi rasketel hetkedel kanda. Sealt maakohast on pärit ka üks teatav värvikombinatsioon merest, taevast ja mändidest, mis mõjub mulle väga erilisel moel. Nimelt oleks see justkui vanaisa tervitus, kusagilt sealt teiselt poolt, kus ta on endiselt lõbusas tujus, pill natuke lohakalt käes, ja lausub pillimängu vahele: „Kõik on mõnus, võta rahulikult. Meil siin on kõik hästi. Kunagi äkki liitud ka peoga, aga praegu on sul väga mõnus seal, kus sa oled, seal maal. Tervisi sulle sinna!“