Nädalavahetuseti viskame pilgu peale Kroonika kullafondi ja meenutame viimaste aastate põnevamaid lugusid. Täna heidame pilgu Katrin Karisma Kloogaranna kodule.

Veel viimaseid hetki on müügil Kroonika sügisene kodu-eri number ja üsna pea leiab polelettidelt värske talvenumbri!

Kui on raske, hakka tegutsema | Talv 2015

„Vanematel inimestel on oluline, et oleks tegevust, et ei tekiks tunnet, et sind pole kellelegi tarvis. On küll! Sulle endale on sind tarvis. Laste kodust lahkumine on kohutavalt raske. Kui Piret, mu kõige noorem, läks, oli see nii raske, et isegi hingata oli valus. Aga siis tuleb teistmoodi mõelda ja mõista, et see ongi ju normaalne. See on elu,“ räägib näitleja Katrin Karisma.

Katrin Karisma (68) Kloogarannas asuvat maja on pea võimatu mitte märgata. Asukoha poolest pole see metsa sees asuv hubane kompleks just hõlpsalt leitav, kuid kui juba seal kandis viibida, siis võib kindel olla, et see on Kati kodu – vaevalt et keegi teine Pipi tuulelipuga majas elaks.

Kui kaua sa oled olnud Kloogaranna elanik?

Kümnes aasta läheb. Eelmise, Tallinnas Virmalise tänaval asuva kodu müüsin maha ja saadud raha eest ehitasin siia, vanaisale kuulunud krundile maja. Mu poeg ütles, et ema, mõtle ikka järele, sa oled üksi ja on sul seda vaja! Ehitamine nullist pole lihtne. Ootamatult kujunes sellest aga väga äge projekt – oli tore loomine.

Sa lähenesid siis kuuekümnele ja pojale võis see tõesti tunduda hullumeelse ettevõtmisena!

Aga inimesel peavad olema unistused ja eesmärgid. Minu lapsepõlv möödus Kloogarannas ja minu parimad mälestused on siin. Jah, see oli üle võlli unistus, kuid kui sellised unistused täituvad, on tunne ülim! Täna ma naljalt oma kodust välja ei lähe. Tallinna satun ehk üks-kaks korda nädalas ja sinna jõudes mõtlen ma kohe, et millal ma ometi minema saan.

Kui palju sinu päevas spontaansust on?

Vahel ikka on. Näiteks tänane päev, kui te mulle külla tulite ja me sööki valmistama asume, on ju teistmoodi. Ja ma ei jõudnud täna kepikõnnile, mis on samuti teistmoodi, sest käin ju igal hommikul 50 minutit kõndimas. Panen klapid pähe, kuulan raadiot ja vaatan loodust. See on nii hea! Käisin vanasti jõusaalis ja kui kepikõnd meieni jõudis, ma ei uskunud, et see võiks trenni asendada. Aga see on suurepärane! Organism läheb tööle, vererõhk on normaalne ja lisaks märkad ka aastaaegade vahetumist, märkad loodust.

Sa teed tervisesporti, aga kuidas on tervisliku toitumisega?

Ma olen oma maa patrioot ja proovin tarbida oma maa tooteid, seda nii puu- ja juurviljade kui muu osas. Näiteks olen ma tarvitanud eluaeg vitamiine ja praegugi söön ma Eestis toodetud Merivita tooteid.
Kui söögist rääkida, siis Eesti ja väljamaa asjade hinnavahe on kohati väga suur. Eks ma siis ostan nii ja naa, oleneb rahakotist.

Elad üksi, mistõttu suuri sööke sa ilmselt igapäevaselt ei valmista.

Suuremalt kokkan ma siis, kui lapsed külla tulevad. Ise armastan ma väga püreesuppe. Toidu ostmisega käib asi nii, et sügisel toon ma meie talumeeste käest kümme kilo porgandit, kümme kilo kaalikat ja kartulit turult ära ja kui jõuludeks kraam otsa saab, hakkan poest ostma. Palju kasvatan ka ise – tomatid ja kurgid, maitsetaimed. Vot maitsetaimed peavad olema, nendeta ei saa!

Millised toitumisharjumused sa enda vanematelt ellu kaasa said?

Meil oli hommikuti alati puder laual. Igal hommikul oli laud kaetud ja nii me läksimegi pärast ühist söömist igaüks oma tegemiste juurde. Oma lapsed olen ma samamoodi teele saatnud. Lugesin neile isegi hommikuti pudru kõrvale raamatuid ette. Nad siiamaani mäletavad seda!

Kui sageli kodust aktiivset vanaema lapselaste hoidjana nii-öelda ära kasutatakse?

Mul on kolm last ja kuus lapselast, kellest kõige vanem on 27 ning pisem üheksakuune. Tead, selle hoidmisega on täna sellised lood, et ega praegused vanaemad pole sellised, kes istuvad tugitoolis ja koovad sokke ning hoiavad lapselapsi. Ausalt öeldes, ega ma neid väga palju ei näe, sest nende emad on ise kodused ja suuremad lapselapsed on juba iseseisvad. Pühapäevased lõunad, kus me kõik kohtume, minu juures siiski toimuvad ja need on väga toredad. Siis oleme kõik laua taga nagu üks suur itaalia perekond, räägime läbisegi ja kõik saavad kõigest aru.

Kui suur nõuandja sa lastele ja lastelastele oled?

Vahel küsin mina hoopis nende käest nõu. Näiteks tahan ma tehnika ja selle arenguga kursis olla ja mõne asjaga ma ise hakkama ei saa. See on selge, et noored tunnevad seda valdkonda paremini. Tehnikaga on aga nii, et kui sa ühest uuendusest maha jääd, on rong läinud. Eks mõnede asjade puhul küsivad ka nemad minult nõu, peamiselt selles, mis baseerub minu elukogemusel. See on vastastikune ja meil on koos väga mõnus kulgemine.  Elu pole asfalttee, et jooksed ja varvast ära ei löö. Ikka läheb vahel mõni asi viltu. Kui on olemas perekonna tugi, on lainepõhjad kergemalt läbitavad.  Piretile, kes on mu kõige noorem laps, kipun ma täna kõige rohkem õpetussõnu jagama. Aga siis ta vaatab mind SELLE pilguga ja ütleb teatud hääletooniga „ema!“, ning ma saan kohe aru, et tuleb vähem öelda. (Naerab.)

Piret oli viimane, kes pesast välja lendas. Oli see raske?

Oi, see oli kohutavalt raske! See oli nii raske, et isegi hingata oli valus. Muutud kurvaks, kuid siis saad aru, et see on ju elu ja see on normaalne. Inimene harjub kõigega.

Tuli sul endale mõni uus hobi või tegevus leida, et end aktiivsena hoida

Mu ema ütles mulle, et kui sa tunned, et sul on raske ja ei suuda kontsentreeruda mingile tegevusele, siis võta kätte ja hakka nõusid pesema. Tegelikult tähendab see seda, et kui sul on raske, tuleb tegutsema hakata, et see kogu su tähelepanu haaraks. Üks on selge – iga pilve taga paistab päike. Elu on vaheldusrikas. Kui sa oled kolm last üles kasvatanud, oled elanud kogu aeg teistele, siis nüüd on aeg, kui tuleb õppida elama iseendale.

Laval sind täna enam ei näe?

Mina usun, et minu laul on juba lauldud, nagu öeldakse. Täna olen ma keskendunud näiteks sellele, et loen vaegnägijatele raamatuid sisse. See on kihvt asi, tead, iga päev loed raamatuid. Väga huvitav ka iseendale ju! Ja siis ma tegelen koduga, vahel teen kontserte, vahel mängin etendustes, olen lastega. Teinekord õmblen mõned kleidid lastelastele. Ester Pajusoo ütles kunagi, et vananemine on väga loomulik asi, kuid sellega ei tohi leppida. Nii ma neid tegevusi ja killukesi korjan iseenda jaoks.

Paljud näitlejad loodavad, et nende laps sama ametit ei valiks. Piretist sai näitleja...

Mul on rõõm sellepärast, et ta on täpselt selline tüdruk, nagu ta on. Ega näitleja elukutse pole lihtne ja seda just seetõttu, et sa oled väga palju sõltuv teistest – lavastajatest, repertuaarist, mida sulle pakutakse. Sul peab väga palju õnne olema! Sageli inimestel aga seda pole ja nad ei saa avaneda suunas, milles nad kõige andekamad on ning see võib tekitada pettumust. Kui inimene ei saa minna oma südame rada pidi, hakkab see vastu töötama. Mul on hea meel, et Piret on mingil määral tänaseks oma raja leidnud ja teda on märgatud. Loodan, et tema suuremad sündmused on muidugi veel ees, ja annaks jessuke mulle aega, et ma seda ka oma silmaga veel näeks.

Näitlejaid on palju. Me kõik tahame iga päev elada, süüa, meil peab olema elukoht ja riided, tahame perekonda ja lapsi. Selleks on vaja raha. Kui sa oled vabakutseline ja sul pole kindlat sissetulekut, siis ei saa sa sageli selles suunas minna, mida sooviksid. Eks oma lastele, nagu iga ema teab, tahad ju ikka parimat. Mina elasin teises ühiskonnas ja siis oli elu teistsugune. Kõige tähtsam on rõõmus meel, oled sa näitleja või ükskõik kes. Ja aus tuleb olla!

Su elus on olnud erinevaid suhteid, kuid täna elad ja toimetad sa üksi.

Kui kooselu lõpeb kaaslase surmaga, siis on see paratamatu. Kui suhe lõpeb reetmisega, on see väga valus. Viimase kooselu lõpp oli minu jaoks kõige valusam, kuid ma olen sellest tänaseks üle saanud. Aega on vaja. See parandab haavad, kuid armid muidugi jäävad. Täna lõbustan ma end teatri ja muusikaga. See teeb mulle rõõmu. Kui ma teatrist ära tulin, siis ei saanud ma üldse lavastusi vaadata, sest hakkasin professionaalse kretinismiga asja jälgima. Tänaseks olen sellest õnneks üle saanud.  Aga tead, eks selle üksinda olemisega on vahel nii, et teinekord on tunne, et läheks mõne võõra inimese juurde ja ütleks: palun kallista mind. Seda ma muidugi teinud ei ole. (Naerab.)

Võib oletada, et tunned siin vaikses paigas kohati suurt üksindust.

Ma ütlesin – tegevuses tuleb end hoida! See on kõige tähtsam. Õnneks elab mu venna pere siin – näed, teiselpool teed. Nemad on minu perekond. Oma inimesed on ümberringi. Õhtul säravad majades tuled, elu käib. Nagu muinasjutt!

Räägi nüüd, mida me täna söögiks valmistame?

Ma saan aeg-ajalt Avinurme jahimeeste käest head lihakraami. Põdra paneme potti! Ja juurikad ahju. Seda põdralihahautist glögis sain ma maitsta sõbranna juubelil.

Lõikan läbikasvanud sealihast tükikesed, panen pannile. Põdras endas rasva peaaegu ei ole ja kui pole rasva, tuleb toit kuiv. Praen lihakuubikud läbi ja tõstan ka põdra korraks pannile. Seejärel läheb kõik koos potti – searasv ja sealihakuubikud, põder, sibul, küüslauk, rosmariin, tüümian. Maitsetaimed on mul kasvuhoones kõik olemas. Kui kõik on haudunud, valan peale klaasitäie glögi ja kõige lõpus lisan mõned tükid leiba – see teeb roa tahkemaks ja annab hea maitse – ning rõõsa koore.

Millised jõuluõhtud su kodus toimuvad?

Jõululaupäevi on üks, lapsi on kolm ja eks see üks sättimine ole. Pühadeaeg on õnneks pikk ja jõuame kokku saada küll. Pole tähtis, mis kuupäeval maha istume, peaasi, et istume. Põhiline on, et kõigil oleks soov koos olla. Lapsi on palju ja kõigil nende kaasadel on ju ka emad-isad. Paneme juba aegsasti kuupäevad paika ja nii me siis oleme. Laulame, tantsime, sööme.
Tegelikult on kõik sündmused ühtmoodi tähtsad ja kõiki tuleb pidada. Jõule tuleb tähistada, sünnipäeva pidada, pulmi ja matuseid. Surm kuulub ka ju elu juurde ja täna tahetakse seda tihti justkui eitada. Surma tuleb võtta teistmoodi. Vanasti võeti lapsed matustele ja surnuaiapühadele kaasa ja see oli normaalne.

Millest sa unistad?

Ma tahaks ilusa puukuuri ehitada, roose tahaks kasvatada ja reisida! Igal aastal võiks üks reis olla, paika, kus ma kunagi käinud pole. Kohemaid läheksin ma Norra ja Islandile. Ning enda kohviku võiks teha, sest ma ei saa aru, miks selles imelikus paigas, kus inimesed ju liiguvad, pole mõnusaid söögikohti. Ideid mul on ja teeksin ära ka, kuid mul on investorit vaja. Ma räägin tõsiselt! Teeksin selle asja tõesti ära.

Millega sa end hellitad?

Mul on üks naiselik nõrkus – mul pole kahju endale ilusat pesu soetada.

Jaga
Kommentaarid