„Kuidagi on elu nii läinud, et stabiilsust on mu ümber olnud vähe. Tegelikult ma ikkagi väga otsin, et mul oleks sellised kohad, kuhu varju minna,“ tunnistab väikese mässajana juba poolteist aastakümmet ilma teinud laulja Kerli Kõiv.
Tunned sa painet, et see 30 kuidagi kohustab ka?
Mulle see meeldib. (Itsitab.) Juba paar aasta käin ringi ja ütlen, et olen kolmkümmend. Minu arust vanemaks saamine on selles mõttes lahe, et sind hakatakse võtma tõsisemalt. Ma vihkasin laps olemist! Mina olin ikka nagu ma olen, aga lihtsalt keegi ei võtnud mind tõsiselt. Nii ma olengi öelnud: „Ära räägi minuga niimoodi, ma olen juba ikkagi 30aastane naine!“
Kui sünnipäevaks läheb, siis kas teine Elva laululaps Luisa Värk saab kutsutud…?
Tõesti ei tea veel, kas ja kui suurelt ma seda pean. Me Luisaga, kuna oleme elanud nüüd kaua eri kontinentidel, oleme teineteist näinud vahel harva, klassikokkutulekutel ja nii… Aga seda küll, et meil on väiksest peale olnud hästi palju puutepunkte. Sünnihetkest sama tähtede seis tundub meid mõjutavat küll. Tunnen, et oleme suhteliselt ühtemoodi energiaga. Algusest peale ja siiamaani, kui me vahel kokku saame, tunnen temaga teistmoodi lähedust kui mõne teise klassikaaslasega.
Miks on Kerli Kõiv ja Luisa Värk väiksest saati olnud suured sõbrada aga ka rivaalid ning kuidas kujutaks Kerli end ette peaministri prouana - loe põnevaid mõtteid Kroonika digiajakirjast!
